lähiühendusi J. Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat. Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik, graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku. 1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse ,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980), puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu
Tema tuntumaks teoseks valikust toon välja riimikooskõla Kynõtraat. Contra luuletuste ühine nimetaja on ühiskond- inimesed, tehnika, neid ümbritsev loodus. Sisult on Contra ühiskonnakriitilisem kui teised autorid. Tundub, et võru keelsete luuletuste 1 Kaasaegne lõunaeesti kirjandus riimikasutus, üldine luuletuse kirjelduse elemendid on väga sarnase struktuuriga. Contra kasutab samuti täisriimi, näiteks luuletus Talumehe tibi: koinva- oinva ja teisest nimetust teosest torn-torn. Esimeses salmis peitub irdriim: pipis- tibiss. Lisaks Lõppriimile kasutab Contra algusriimi, näiteks nimetu luuletus leheküljelt 104: korgõ- korgo, mis samas on ise ka täisriim. Võib väita, et Contral on domineerivam täisriim irdriimi üle, kuid kasutab mõlemat. Riimirütm abab või aabb
Descartes'ilik ratsionalism ei köitnud teda. Seevastu hindas ta kõrgelt loodust ülistavaid kirjanikke nagu Boccaccio ja Rabelais, kellelt laenaski materjali oma esimeseks menurikkaks teoseks ,,Värssjutud ja novellid". Sai mõjutusi kaasaegsest vabameelsest epikuurilik-materialistlikust filosoofiast. La F sädelev iroonia ja vaimukus jätkusid ,,Valmides". Valmid olid kirjutatud nõtkes klassikalises riimitud vabavärsis, kus tähtis oli ilmtingimata leidlik sõna-ja riimikasutus. Esitab enamasti loomalugusid, milles koomilises rüüs peegelduvad kõikvõimalikud inimolukorrad, seltskonna ja õukonnaelu, iseloomulikud karakterid, maised nõrkused ja liialdused. Tegelaste tabavad kõned, mis on antud eri stiilides ja toovad esile midagi iseloomulikku tegelase olemusest. Tuntud valmid on ,,Rohutirts ja sipelgas", ,,Hunt ja lambatall", ,,Rebane ja viinamarjad" jne. Iroonia vaheldub leebe huumoriga, millega kirjanik jälgib inimeste nõrkusi ja hädasid
Žanrid jagunevad kõrgeteks ja madalateks, kõrged nõudmised kõrgetele žanritele: tragöödia - paarisriimidega aleksandriinis, viievaatuseline, antiiksüžeed, kolme ühtsuse reeglid. Jean de La Fonataine (1621-1695) kirjutas erinevates žanrites: tragöödiad, komöödiad, oodid, läkitused, romaanid, valmid epigrammid, luuletused. Valm-paljude algupära kreeka kirjaniku Aisopose proosavalmidest, kirjutatud klassikalises riimitud vabavärsis, leidlik sõna ja riimikasutus, enamasti loomalood, milles peegelduvad inimühiskonnale omased nõrkused ja liialdused, tabav kõnepruuk. “Valmid”(1668) Pierre Corneille (1606-1684) kirjutas tragöödiad: “Cid”(1637), “Horace”(1640), “Cinna”(1641), Polyeucte”(1642-43). C kangelased on õilsad ja tahtekindlad, näidendites vastandatud erakordne kangelane ning õigusemõistja, peategelast juhib sisemine sundus. kolme ühtsuse reeglid tõepärasus
hõlmavad suurema osa tekstist. · Alles mõlema stroofi viimases reas välgatab- otse kui juhuslikult- mõtte kaduvusest. · Positiivse häälestatusega on lõppriimilised, viimane värss on aga riimita ja teistest pausiga eraldatud. · Kolmas stroof algab samuti jõulise tule kujundiga, ent kohe peaaegu sünnivad ebakõlad. · Viimane kaherealine stroof otsekui ühendab, isegi tühistab senised vastandid, pühitsedes nii hästi tuhka kui tuld. · Riimikasutus on mitmekülgne, leidub nii ühe-, kahe- kui ka kolmesilbilisi riime. · Meesriim luuletuses ,,Mehed" · Suitsu tuntumaid noorusluuletusi on ,,Oma saar", millele hiljem lõi Juhan Simm viisi, · Põhineb suurematest teemadest rännakul, meresõidul, oma koha otsingul. · Suitsu loomingus ühinevad elurõõm, igatsus, lootus, pettumus, nukrus, mõistmine. · ,,Elu tule" armastuslüürika on niisama elujulge nagu võitluslauludki.
Peab saksa keelele sobivaimaks silbilist-rõhulist värsisüsteemi ning kindlaks määratud silb- ja rõhuarvuga värssi. Opitzi eeskujul luuletasid ka esimesed sakslastest estofiilid. Jean de la Fontaine (1621-1695) ,,Värssjutud ja novellid" kergemeelne, laenatud süzee, fevoolne. ,,Valmid" laenatud motiivid muistsetelt valmimeistritelt, lool on moraal, tegelasteks loomad. Valmid olid kujutatud nõtkes klassikalises riimitud vabavärsis, leidlik sõna-ja riimikasutus. Mõjutas tugevalt hilisemalt Euroopa satiirilist kirjandust. Gongora (1561-1627) Tema luule sai kuulsaks oma iseäranis kujundirikka ja keerulise, nö hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilisest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks (gongorismiks). Juba Gongora lühivormides luule (sonetid, romansid) paistsid silma peene viimistlusega. ,,Üksindused" Poeemi läbivad terved
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 16 kooliraamatute hulgas puudus laulik, hakkas sakslastelt laenatud viisidele kirjutama tekste. Mihkel Veske (1843-1890) - paremiku oma kogutud regivärssidest avaldas antoloogias ,,Eesti rahvalaulud"(I-II, 1879-1883). kesksel kohal loomingus priius- ja isamaalaulud, Veske luule tugevamaid külgi on selle vormilised ja keelelised aspektid, leidlik riimikasutus, kujundirikas keel. Ado Reinvald (1847-1922) - Juhan Kunderi luuletused näitavad meile, et nende autor on rahvusliku liikumise ajastu luulemalle paljudest teistest vähem edukalt järginud 22. Teisi 19. sajandi teise poole draamakirjanikke (J. Kunder jt). Eriti hoogsalt hakkas "Vanemuise" teatrielu käima August Wiera ajal (1878-1903), eesti algupärandid olid Wiera teatris omajagu kavas, kuid Jannseni, A.Karotomi, J.Parve, M.J.Eiseni näitlused ja naljandused ei küüni kuigi kõrgele.
annaabi.ee 
