Vaenlaste eest varjuti koos varaga linnustesse. Eestlaste peamiseks elastusalaks oli maaharimine. Lisaks pidasid mehed jahti põtradele, kobrastele ja hüljestele. Naised ja lapsed tegelesid korilusega. Tuli oli muinaseestlaste elus tähtis kuna ta peletas eemale loomi, andis sooja ja valgust ning tegi toidu maitsvaks. Inimesed elasit püstkodades, mis olid tehtud loomanahkadest. Igal perel oli püstkoda ja selles oli kolle. Nöörkeraamika - Nõude pinnad on kas silutud või riibitud. Kaunistatud on olnud valdavalt nõude ülaosa ja mõnikord ka väljaulatuv serv. Mõika esinemise korral on ornamenditud mõigas. Ornamendi elementidest esineb sooni, lohkusid ja nöörivajutisi. Sooned ja nöörijäljed on paigutatud horisontaalselt ümber nõude ülaosa. Sooned võivad moodustada kuuseoksmotiivi, mis on aga märksa harvem ja korratum kui varasel nöörkeraamikal, või paikneda horisontaalsetes ridades nagu nöörivajutised.
ja terava, mõnikord nibutaolise põhjaga. Neid on olnud erinevas suuruses, kuid rohkem oli siiski suuri anumaid, mille kõrgus oli suuava läbimõõdust kas natuke suurem või sellega võrdne. Mandril esineb ka piklikke liuataolisi väikenõusid. Nõude servad on tavaliselt sirged ja serva suunas õhenevad, lõppedes kumera või teravneva äärega. Saartel on seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem. Savinõude pinnad on olnud nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud, esineb isegi lihvitud pinda. Ornament paikneb üldjuhul vaid nõude ülaosas, harvem ka külgseinal. Kõige enam esineb ornamenti Kagu-Eestis ja kõige vähem saartel. Ornamendiks on horisontaalsetes vööndites või ebakorrapäraselt paiknevad kammivajutised (sageli nn. sammuva kammi motiivis), mitmesugused lohud ja täkked ning sooned. Narva tüüpi keraamika killud Kääpa asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 4245:1351, 1275, 1491, 1573, 2038, 2615, 3642). 2.2. Tüüpiline kammkeraamika
Eelrooma rauaaja algul jätkus keraamika areng pronksiaja põhjalt. Koostisest ja nõude suurusest lähtuvalt eristatakse jäme- ja peenkeraamikat. Jämekeraamika nõud on valdavalt suured lamedapõhjalised potid, mis on valmistatud üldiselt jämedama mineraalse lisandiga (enamasti kivipurd) segatud savist. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel. Nõude pinnad on riibitud, kaetud tekstiilivajutistega või lihtsalt tasandatud. Joonis 4. Tekstiilkeraamika kild Ornament on võrdlemisi tagasihoidlik, mõnevõrra esineb vaid lohke ja erinevaid täkkeid nõude ülaosas. Peenkeraamika hulka kuuluvad suhteliselt väiksemad kumerapõhjalised kausid või lamedapõhjalised potid, millel võrikuosal võib esineda nivend. Need on valmistatud peenema mineraalse lisandiga, erandina mingi orgaanilise massi või paekivi purruga segatud savist
Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal. Sõrves Lüllel oli kaks teineteise järel asunud laevkalmet, mis 1967. aastal Lõugase poolt läbi kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots, pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla. Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni. Enamik laevkalmeid kuulub Ojamaal küll nooremasse pronksiaega ning neid, mida saab dateerida eelrooma rauaaja algupoolde, on vaid
Anumad on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja kumera, harvem terava põhjaga. Need on olnud tavaliselt suuremõõdulised, kuid esineb ka väiksemaid, isegi miniatuurnõusid. Kõrgus on olnud suuava läbimõõduga võrdne või isegi väiksem. Servad on enamasti külgseinast paksemad ja moodustavad tihti sissepoole, harvem ka väljapoole või mõlemale poole korraga eenduva randi. Nõude seinapaksus on keskmiselt 1 cm. Savinõude pinnad on nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud. Riiped on pinnale kantud tavaliselt nõrgalt. Tüüpilise kammkeraamika nõud on olnud peaaegu eranditult kaunistatud ning jäljendid on kantud nõude pinnale tugevasti ja selgelt. Ornamendielementideks on kammivajutised, lohud, täkked ja sooned. Ornament katab kogu nõu pinna, sh. põhja ja sageli ka serva ning mõnikord isegi nõude siseküljed vahetult serva all. Kaunistused paiknevad horisontaalsete vöönditena. Sageli esinevaks motiiviks on kammivajutiste ja lohuridade vaheldumine
Ornamenti esines nõude ülaosas, kus see koosnes sälkudest, joontest, vahel ka siksakjoontest ja tordeeritud võru jäljenditest. Eesti kindlustatud asulate peenkeraamilistel nõudel olid vahel kõrvad: see oli üle-euroopaline mood, mis aga Eesti esiajaloolises keraamikas ei juurdunud. Jämekeraamika nõud olid ämbri- või tünnikujulised, paksuseinalised, rohmakama töötlusega. Need olid ka suuremad ja ilmselt kasutuses eeskätt majapidamisnõudena. Nõud olid sageli riibitud pinnaga või tekstiilijälgedega. Ornamendist esines vahel lohkusid nõu ülaosas või näpuotsavajutusi. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel. 3 Asva kindlustatud asulast leitud savinõusid KINDLUSTATUD ASULAD
kohta,üks Viljandi kandis ja teine Tartus, kus Toomemägi kaarjalt ulatub praeguse Laia tänava juurest Emajõeni ja vastaskaldal on ka kuivem ala (Pullerits, 2005). Tartus teostatud arheoloogilised väljakaevamised lubavad arvata, et Toomemäe neemikul asus küttide ja kalastajate peatuspaik hilis-kiviajal või hiljemalt varasel metalliajal. Kindlalt saab väita, et Toomemäel asus muistsete eestlaste neemikkindlus juba vähemalt 5-7 saj.p.Kr. (kaevamiste käigus leitud riibitud pinnaga savinõu killud), mis paiknes hobuseraua kujuliselt Toomeneemiku idatipul praeguse Tähetorni kohal(Pullerits, 2005, Salupere, 2004, Pullat, 1980). Esialgne maalinnus ei olnud eriti hästi kindlustatud. Edasistel sajanditel kuni XI saj iga põlengu järel suurendati ja tugevndati kindlust mitmel korral. Eeslinna kohta sellest ajast märkmeid ei ole (Salupere, 2004). 6 Tartu keskajal 1030-1224
annaabi.ee 
