Rfid (0)

RFIF tooteid on saada nii võtmehoidjana, kõevõruna, kellana, kaardina, paberil ja jne.
Kaardid võivad olla valged, numereeritud, varustatud magnetribaga, offsetis trükitud, termos trükitud, korduvtrükitava kattega.

• Madalsagedustel 125 ja 134 kHz
  
• Kõrgsagedustel 13,56 MHz
  
• Eriti kõrgetel sagedustel 968 MHz
  
• Transpordi- ja maksesüsteemides kasutatakse üle maailma eranditult 13.56MHz magnetväljasidestusega tehnoloogiat. Euroopas ja Ameerikas kasutatakse ISO/IEC 14443 A ja B RFID tehnoloogiaid .
  
• Reeglina kasutavad selliseid süsteemid passiivset RFID tehnoloogiat, kus kaart ei sisalda patareid : kaart vastab lugemisseadme raadiopäringule omakorda raadiovastusega, kasutades puhtalt lugemisseadmest kiiratavate raadiolainete energiat.
  
• Passiivtagide lugemiskaugus on suhteliselt väike: mõned sentimeetrid kuni mõned meetrid , sõltuvalt lainealast, tagi ja lugeja tüübist ning kiirgusvõimsusest. Tagide lähedal asuvad metallesemed võivad tagide lugemist oluliselt häirida või võimatuks muuta.
  
• Kontaktivabad kaardid (tagid) sisaldavad RFID (Radio Frequency Identification) energiasäästlikke mikroelektroonikalülitusi, millega peetakse ühendust raadiosagedusel, st juhtmeta, kasutades elektrivõi magnetväljasidestust. RFID tag koosneb digitaalelektroonika ja toitelülitusest ning sellega seotud antennist.
  

Pääslasüsteemid töötavad üldiselt järgmisel põhimõttel

• Ustel on RFID kaartide lugejad, mille juures on keskselt juhitav/uuendatav andmebaas RFID kaartide ID-numbritest, millega on õigus ust avada. Kasutajatele väljastatakse RFID kaardid ja registreeritakse nende isik andmebaasi koos väljastatud RFID kaardi ID numbriga. Seejärel määratakse, mis ustest/ustekategooriatest mis aegadel isik tohib läbi pääseda. Uuendatud info kantakse ustel asuvatesse lugejatesse.
  
• Pääslasüsteemides on levinuimad vanemad, 125kHz ja 134kHz madalsageduslikud RFID kaardid. Mittekirjutatavas (read only) kaardis sisaldub unikaalne kood, tüüpiliselt 40 bitti.
  
• Kontrollerisse edastatakse kood, mida võrreldakse kontrollerisse salvestatud andmebaasi kirjetega.
  

Kontrolleris hoitakse ainult võtmekoode. Andmevahetus ei ole krüpteeritud, aeglase traadita side tõttu oleks see ka keerukas. Erinevate tootjate kaardid ei ole sageli turukaitse põhjustel ühilduvad (kontroller toetab ainult teatud koodipiirkonna ID-sid). Põhimõtteliselt on võimalik piisavalt paindliku seadme abil lugeda kõiki kaarte ja neid kopeerida. Kaardi kauglugemine (üle 50 cm) on tehnoloogiliselt keerukas ja nõuab spetsiaalriistvara.
Õpilas- ja üliõpilaskaartidena on Eestis kasutusel aga uuemad, kõrgsageduslikud 13.56 MHz
Elektroonilisi piletisüsteeme võib jaotada kahte äärmusvarianti:

• Offline süsteemid. Sellistes süsteemides on pileti liik ja pileti kehtivus elektrooniliselt salvestatud otse piletikandjale (füüsilisele kaardile), ning bussi sisenemisel kasutatav või kontrolöri käes olev kontrollseade ei võta piletikontrolliks võrguühendust.
  
• Offline süsteemi eeliseks on sõltumatus kvaliteetselt töötavast võrguühendusest (ja sidekulude vältimine), miinuseks aga vajadus rakendada piletile info kirjutamisel (ja sealt lugemisel) keerukat krüptosüsteemi, mis, nagu praktika näitab, võib osutuda suhteliselt kergesti murtavaks. Ilma krüptosüsteemita muutuks piletite võltsimine väga lihtsaks.
  

Online süsteemid. Online süsteemi korral ei ole piletikandjale enamasti salvestatud pileti liiki ega kehtivust, selle asemel on kaardi mikroskeemi tootja poolt piletisse salvestatud unikaalne kood (UID), mis võib olla kas piletiomanikust sõltumatu (anonüümne pilet) või seotud piletiomanikuga või ka otse piletiomaniku identifikaator, näiteks isikukood (personaliseeritud pilet). UID unikaalsuse tagavad kaartides sisalduvate mikroskeemide tootjad, kaardi kloonimine nõuab eritehnikat. Pileti liigi ja kehtivuse kontroll tehakse üle võrgu tsentraalse piletite andmebaasi vastu, kasutades piletikandjal olevat UID-d. Plussiks asjaolu, et mingit krüptosüsteemi ei ole pileti kontrollimisel vaja rakendada ja pileteid ei tule "eeltäita", seega on süsteem fundamentaalselt turvalisem, kui offline süsteem. Miinuseks vajadus regulaarselt võrguühendust võtta, kuigi üldjuhul piisab sagedasest võrguühendusest, võrguühendust igal kontrollikorral vaja ei ole.
Väga robustselt võttes võiks kaarte jaotada järgmistesse kategooriatesse, alustades lihtsamatest ja lõpetades keerukamatega

• Lihtsaimad RFID tagid annavad lugejale tagasi kaardi (enamasti) unikaalse kaardi-ID (UID), ning neile ei saa midagi kirjutada. Sellised kaardid on väga odavad ja töökindlad. Toodete sildistamisel kasutatakse enamasti selliseid kaarte. UID lugemine on reeglina kõige kiirem kaardioperatsioon, kaardi kahjustumine pöördumisel ei ole võimalik.
  

Veidi keerukamad RFID tagid/kaardid sisaldavad lisaks kaardi UID-le mälu, kuhu saab kirjutamisseadmega andmeid kirjutada. Selline on näiteks Soomes mittelaetava sõidukaardina laialt kasutatav Mifare Ultralight kaart, mis müüakse eeltäidetuna, ning kuhu hiljem uut pileti-infot ei laeta . Kirjutamisprotsessi ajal sideseansi katkestamine (kaardi eemaldamine lugeja juurest) võib kaardi kasutuskõlbmatuks muuta. Kirjutamisoperatsioon on oluliselt (>10 korra) aeglasem kui UID lugemine. Sedaliiki kaardi omahind on 2-5 korda kõrgem lihtsaima kaardi hinnast .
Keerukuselt järgmised on nn RFID smartcardid, mis sisaldavad lisaks kaardi UID-le ja mälule ka suhteliselt keerukamaid funktsioone täita suutvat mikroprotsessorit. Enamasti on sellises protsessoris realiseeritud krüptofunktsioonid. Kaarte saab kasutada maksesüsteemides, kus makseseade loeb kaardil olevat summat , arvutab sealt ostu maha ja kirjutab sinna uue, väiksema summa. Selline on näiteks Soomes mitmekordselt kasutatav ehk uute piletitega laetav Mifare DESFire kaart. Kaart võib pöördumisprotsessi ajal rikneda, kaardi pöördumisaeg on oluliselt aeglasem kui UID lugemine. Kaardi tüüpiline omahind ca 10 korda kõrgem kui lihtsaimal kaardil.