terve hukkumist, kindla purunemist, kauni ja kasuliku hävimist. Selle ära hoidmise lahendusena arvas ta olevat "inimlikuks tehtud" ristiuksu, taas ellu äratatud ja omaks võetud antiikseid tarkuseid koos uue humanistliku ilmaliku kultuuriga. Palju on kirjutatud Erasmuse suhetest Lutheriga. On loomulik, et sel humanistil, kes suhtus väga kriitiliselt katoliku kirikusse, oli palju ühist Wittenbergi revolutsionääriga. Ent kui Luther valis võitluse tee, siis Erasmus eelistas revisionismi [marksismi uuendamist taotlenud suund] teed. Küsimus oli eelkõige selles, kas inimesel on vaba tahe. Lutheri arvates oli inimene määratud elama patus, millest teda võis päästa üksnes Jumala arm. Erasmus aga väitis, et inimesel on vaba tahe, muidu oleks mõttetu jutlustada patust, võlast ja meeleparandusest. Nad mõlemad olid valitseva kiriku suhtes kriitilised, kuid oma põhihoiakult siiski erinevad; Luther pidas inimest lõplikult langenuks, Erasmus aga nägi tema häid külgi.
meelevaldselt oma esteetilise vajadusi. X. Kunsti hindamine II 1. Selgitage perspektivismi positsiooni kunsti hindamisel. Aeg on tõeline hindajaks selles, mille käigus selgub, milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb. Erinevad versioonid vastavalt sellele, kas ,,aeg näitab" kehtib iga teose kohta, või ainult nende teoste kohta, mille suhtes valitsevad sünnikontekstis suured erimeelsused. Haakub vaidlusega revisionismi(teose hindamiseks on vaja teada seda, mis toimub pärast teose loomist) ja traditsionalismi(hindamiseks on vaja teada, mis toimus enne teose loomist) vahel. On palju kaalutlusi, miks teatud ajaperspektiivilt oleme teose hindamiseks paremas positsioonis, kui teose sünni ajal. Ajaline distants aja möödumine aitab kaasa ,,esteetilise distantsi" loomisele: vaatleja- hindaja ei ole enam mõjutatud oma ajastu segavatest asjaoludest ja saab kunstiteost nn objektiivsemalt hinnata
tugevnenud arusaam, et majanduse laiaulatuslik natsionaliseerimine on mõttetu. Tänapäeva sotsiaaldemokraatia ideaal on heaoluühiskond, mida ei saa kirjeldada klassikalise kapitalismi ega ka klassikalise sotsialismi tunnuste kaudu. Siin on kokkupuude sotsiaalliberaalidega. Kommunismiideoloogia (pr communisme, ld communis ühine) tunnuseid võib märgata juba Platoni kirjutistes. Ebatäpne on seostada K.Marxiga. Kommunism tekkis alles 19saj lõpul sotsialismi eri voolude revisionismi (Bernstein), tsentrismi (Karl Kautsky) ja bolsevismi (Lenin) vahelises võitluses. Rajajaks peetakse Leninit, kuigi juba Marx ja Engels nimetasid kapitalistlikule ühiskonnale järgnevat sotsiaalse arengu etappi kommunistlikuks ühiskonnaks. On sotsialismiideoloogiast tunduvalt dogmaatilisem. Kodanluse ja töölisklassi vastuolu peetakse lepitamatuks (antagonistlik). Arvatakse et kokkulepped ja reformid ei vii kuskile. Ainuvõimalikuks lahenduseks peeti revolutsiooni
variant, nn. Kolmanda tee ideoloogia. Enam ei rõhutata riigi laialdase sekkumise vajadust ühiskondliku-ja majanduselu juhtimisel, vaid peetakse sobivamaks segamajnduse süsteemi. Oluliseks tuleb pidada ka kolmanda tee filosoofias toimunud nihet sotsiaalse võrdsusprintsiibi käsitlemisel. Võrdsust ei mõisteta enam mehaaniliselt vaid seda defineeritakse kui osalust ühiskonna ja riigiasjade ajamises. 19.sajandi lõpul tekkis nn. Teadusliku sotsialismi eri voolude revisionismi (Eduard Bernstein 1850-1932), tsentrismi (Karl Kautsky 1854-1938) ja bolsevismi (Vladimir Lenin 1870-1924) vahelises võitluses kommunistlik ideoloogia, mis oli oma arusaamistes ühiskonnas toimuvatest protsessidest ja nende seaduspärasustest tunduvalt dogmaatilisem ning tegevus taktikas äärmiselt radikaalne. Kommunismiideoloogia rajajaks peetakse Vladimir Leninit, kuigi tema eelkäijad K.Marx ja F. Engels nimetasid tulevast ühiskonda, mis peaks jagunema kapitalistlikule
3) Konservatism = üldine alalhoidlikus poliitika, kultuuri ja moraali alal. Olulised traditsioonid ja vanad ühiskonnastruktuurid (demokraatia vastasus, ,,tagurlus") 4) Sotsialism. Põhjuseks tööstusühiskonna pahupooled. Eesmärgiks õiglasem ühiskond. Nn teadusliku sotsialismi ajajärk (Marx ja Engels 1848 - ...). Revolutsioon ja proletariaadi diktatuur. Kuni 20.saj alguseni oli samatähenduslik kommunismiga. 20saj alguses moodsa sotsiaaldemokraatia = revisionismi ja demokraatia ühendamine. 19saj alguses oli maailm hakanud ideologiseeruma. Järjest suuremad rahvahulgad nõudsid: põhiseaduslikku riigikorda, valimisõigust ja kodanikuvabadusi (sõnavabadus), peatselt ka rahvuslikku enesemääramist. Tulemuseks on kokkupõrked. 19.saj ajaloo periodiseerimine: 1) Napoleoni sõdade periood (kuni 1815). Prantsusmaa eesmärgiks oli täieliku hegemoonia saavutamine Euroopas. Teiste rahvaste ja riikide vastupanu: levis
1880. aastatel tolliküsimuse mõju: A) Konservatiivsed ,,parempoolsed" (põlluharijad ja siseriiklik tööstus, mitu fraktsiooni: kaitsetollid B) Liberaalid ,,vasakpoolsed" (eksporttööstus ja tarbijad, mitu fraktsiooni) vabakaubanduse poolt. I moodne partei: sotsiaaldemokraatlik töölispartei (SAP 1889) - esialgu marksistlik programm üldise ja ühetaolise valimisõiguse ja 8+ tööpäeva taotlemine. Oluline poliitik Hjalmar Branting (I sots. PM 1920. aastatel). 20.sajandi alguses revisionismi omaksvõtt. 20.sajandi alguses kujunesid välja moodsad liberaalne ja konservatiivne partei: II Liberaalne koondpartei (Folkpartiet 1935) - juht Karl Staaff (PM 1905-06, 1911-14) taotles hääleõiguse laiendamist ja ,,teise koja parlamentalismi" ja Norra-sõbralik. III 1904 parempoolsete üleriiklik valimisorganisatsioon (Rahvuslik partei 1912, Moderata Samlingspartiet = Mõõdukas Koonderakond 1969) - juht Arvid Lindman (PM 1906-1911)
tagajärjel tekkida sellist avalikku arvamist, mis hulkasid tõmbaks analüüsi teraselt jälgima ja seda protseduuri hingeliselt kaasa elama." (Postimees 3.11.1934). Märksõnu juunipöörde ümber Juunipööre kui katkestus 1940. aasta juunipööre lõikas pikaks ajaks katki eesti ajakirjanduse loomuliku arengutee. Ajakirjandus oli nõukogude valitsuse jaoks poliitilise võitluse relv, mis pidi propageerima marksismi-leninismi teooriat ja võitlema revisionismi vastu. Nii seisis Nõukogude Liidu suures entsüklopeedias. Briti entsüklopeedia ütles samal ajal, et ajakirjanduse tuumaks on uudised, ajakirjaniku ülesanne on aga uudiseid koguda, edasi anda ja kommenteerida. "Kõikidest vabadustest on inimesele kõige tähtsaim vabadus teada, kõnelda ja ütelda oma arvamist. Ja selle vabaduse kindlustab inimestele vaba ajakirjandus," kirjutas eesti ajakirjanik Oskar Mänd paguluses. Nõukogude okupatsioon algas infovahendite hõivamisega
annaabi.ee 
