Retsensioon filmile "Lõpp" (0)

Retsensioon „Lõpp“ Esimene  ja  võib-olla  ehk   ka  üks  meeldejäävamaid   PÖFFil  linastunud  filme,   mida   vaatamas käisin, oli Lõuna-Koreas valminud film „Lõpp“. Filmi ja filmi režissööri Kyu-hwan Jeoni võiks välja tuua juba seetõttu, et tegemist on tõelise PÖFFi veteraniga – sellel aastal osales ta oma filmiga   PÖFFil   juba   viiendat   korda,   kusjuures   PÖFFil   esilinastus   ka   2008.   aastal   tema debüütfilm „Mozarti linn“ – ning tänu temale valmis ka 2015. aastal „Vihane kunstnik“, mis on esimene Eesti ja Lõuna-Korea koostööfilm. Samuti on ta ka pälvinud 2012. aastal filmiga „Taak“ PÖFFi   parima   režissööri   preemia.   Selle   taustainformatsiooni   kõrval   köitis   mind   filmivaliku tegemisel   ka   sünopsisest   õhkunud   müstilisus,   teatav   abstraktsus,   ning   päevakajaline   teema, millele polnud ise varem sügavamalt keskendunud – Lõuna-Korea lääneliku ühiskonna võlud ja valud, järjest suurem kihistumine ja tavainimese probleemid. Lisaks oli hilisõhtusele seansile tulemas külalisena ka Jeon ise koos näitleja Hyejung Cho ja filmi produtsendiga.  Juba treileris lummas mind stseenides aset leidev värvide mäng ning filmis võlus see mind veelgi rohkem – iga toon ja värv näis kaasa rääkivat loo kulgemisele, kaadrid oli nii värvidelt kui ka olemuselt rahulikud ja vaiksed, kuid samas rõhuvad. Nii sisuliselt kui ka kinematograafiliselt koosnes film kahest osast, kahest eraldi seisvast loost, mis põimusid pärast filmi lõppu vaatajas justkui üheks. Esimene pool, mis keskendus noorele tudengile, kes pidi äraelamiseks tegelema prostitutsiooniga,   mõjus   rutiinselt   ja   näis   mõnel   hetkel   isegi   ehk   venivat,   kuid   kahe   loo vahepunktis võis mõista, et selline tunne oli taotluslik. Selline tunnetus andis justkui võimaluse elada sisse neiu ellu, tema tunnetesse ja mõtetesse, tunda ka ise samasugust rutiini, elu ja aja venivat kulgu ning selle kõige juures rusuvat väljapääsmatust. Selle poole ootamatu, kuid samas nii ettearvatav, lõpp oli minu jaoks justkui füüsiliselt tuntav löök ning filmi lõpuni ei suutnud taastuda sellest tundest, sellest sisemisest värinast, nagu oleks see kõik mu sees, kuid samas nii kaugel.   Film   läks   edasi,   mu   sõrmed   järjest   külmemaks   ning   süda   hakkas   tuntavalt   taguma, tundsin   ennast   seest   tühjana   –   mees,   kes   töötab   kodust   eemal   autotehases,   kus   omakorda toimuvad vägivaldsed kokkupuuted võimudega, saab võimaluse minna oma naise juurde, kellest ta pole juba kuid kuulnud, ning leiab naise kodust surnuna. Piltide kulg oli toorelt jõuline ning parim viis olustikku sisenemiseks oli ennast lainetel edasi kanda lasta, olenemata sellest, et need


täiesti ette hoiatamata vaatajat vastu kaljunukke lõid. Kogu kooslusena mängis film oskuslikult vaataja taluvuse piiril, lõigates järjest sügavamalt hinge just tänu abstraktsusele ja sümbolismile, mille   varjust  kumasid  reaalsed  probleemid   –  sotsiaalne   kihistumine,  inimelu   tühisus  kaugelt vaadatuna ja raha võim. Kaadrid olid ürgselt kaunid ja lugu justkui voolas, kuid selle une sees toimuv oli reaalne, kole ja valus. See film oli ehmatav ja ootamatu, kuid just seetõttu läkski see, vähemalt mulle, südamesse. Hilisemal vestlusel filmi režissööriga selgus, et ka see oli tema eesmärk – panna läbi valu ja julmuse   inimesi   selgelt   olemasolevat   probleemi   endale   teadvustama   ning   nägema   rohkem üksikisiku tasandit. Meie meedia ei kajasta – ka üleüldiselt, mitte ainult Lõuna-Koreast lähtuvalt – väga paljusid n-ö demokraatlike riikide probleeme ja kitsaskohti, tihti pigistatakse silm kinni, kuna tegu on ju siiski lääneliku riigiga. Elame küll infoajastul ning ka kõige kaugemad uudised on meist vaid klikkide kaugusel, kuid samas loeme ja kuuleme siiski vaid seda, mida meil on kellegi jaoks kasulik teada. Olgugi, et tänapäeva ühiskond on humanistlik ja inimeste õigusi väärtustav, on raha, veel rohkem kui varem, olulisem inimesest ning materiaalsetel väärtustel on suurem hind kui inimese vabadusel ja elul. Just seetõttu on vaesed järjest vaesemad ning rikkad järjest rikkamad, kaob jällegi ühtsustunne erinevate kihtide vahel ja unustatakse liiga kergelt, et ka teised meie kõrval, ees ja taga on samuti inimesed.