Siis ei ole enam võimalik kaustada moraalis mõistet ,,ori".See muutub vabaks ning samal ajal distsiplineeritud ühiskonnaks, mis oleks põhiliseks postulaadiks kiirele ja kvaliteetsele arengule.Kui aga kõik selle ühiskonna liikmed muutuvad väga kõlblikeks inimesteks siis amoraalne areng oleks selles ühiskonnas lihtsalt võimatu. Mis puutub aga F. W. Nietzsche'sse ja tema seisukohast moraalile.Tema filosoofia tagab ,et ressentiment kujutab ennast kui liikuvat jõudu, mis kujundab haridus protsessi ja moraalsete väärtuste struktureerimist. Jah , selline moment moraali moodustamises on olemas olen temaga nõus.Mina arvan,et moraal ei tekkinud esialgselt kättemaksust.Moraal on tekkinud oma proto-vormides erinevad tabu süsteemid, keelud.Nad hakkasid tekkima ürgaegses ühiskonnas.Inimesed hakkasid mõistma, et kui üksteist tappa isegi kogukonna sees on see regress ja arengut ei toimu
Principinm individuationis- individuaalsus printsiip. Lääne inimene soovib olla individuaalne. Dionüüsiline printsiip lammutab individuaalsust. Dionüüsilistes rituaalides ülistasid inimesed ise ennast aga koos selle hävinguga(surm). Judeorkristlik printsiip on see,et leitakse vahendeid surma tõrjumiseks, kusagil on taevas kuhu me pääseme. Võimutahe(tema teoste oluline mõiste)- elutahe, kõik elav mis maalima tuleb kehtestab ennast võimutahte kaudu. Ressentiment-alaväärsuskompleksist tulev tõrksus. 28.01.2015 NIETZSCHE- käsitlus jumala surmast. Jumal on inimese poolt tapetud. Teos“rõõmu teadus“. Küsimus on selles, et mis tuleb jumala asemele. Jumala asemele on tulnud mõistuse jõud. Valgustusajastu loogika pidas seda ebausuks. Valgustuse loogika on see, et jumalat on vaja seal kus mõistus seda ei seleta.
Jõuetus ja võimetus ... Nii kujunevad moraalinormid ja nende aluseks on reaktiivsus. Me pöördume pidevalt kellegi poole selgitamaks, et kes me oleme. genealoogia – uurib, kuidas moraal välja kujuneb Antiikmaaiilmas, mis oli kangelasi väärtustav kultuur – kangelaste ja jõu väärtuseks oli au ja häbi tunne. Kristlikus maailmas – süütunne? Antiikne kangelaste maailm jagunes kaheks: need, kellel oli võim ja need, kellel pole. Herrenmoral Herdenmoral Võtmemõiste: ressentiment – reaktiivne moraal Kristlikus religioonis on väga tähtis (moraal) kannatuse moment – kurjade jõudude ohver. Ühiskond teeb oma liikmetele kurja – demokraatia vähendab seda kurja. „On mõttetu nõuda jõult, et see ei purustaks“ übermensch – üliinimene „Nõnda kõneles Zarathustra“ – kõik jumalad on surnud, nüüd tahame, et elaks üleinimene. Inimene kehtestas ennast maailmas läbii agressiiivsuse. Tüüpiline näide
Esimesena kasutas külatemaatikat Jannsen (ei tohiks liialdada religiossusega, propageeris edasipüüdlikkust ja korralikkust). (NB: Tõnu Õnnepalu Klaasveranda baltisaksa vaade 20. Saj I pooles ,,Kõik me oleme pärit sakstest, mõisast" sakslased oluline osa meie identiteedi vormimisest, geenid ja vaated segunevad) Külapildi loomise viise (enamasti paralleelsed) : 1)vastandus (mõis vs küla, pimedus vs valgus, kehv põld vs vohav loodus, kultuur vs loodus) 2)hübriidus -ressentiment ehk vimm indiviidi tasandil, eraldatakse mõisast, ollakse vastu (Võllamäe Päärn Mahtra Sõjas, kulmineerub rahutustega, vastuhakuga. Kirjanikud võimendavad väga hõõrdumist ja maailmade erinevust. -hübriidsus, kaks maailma lootusetult kokku kasvanud, valitsev julgustab alluvat jäljendama enda moraali (hariduse kaudu talupoja suhtumise muutmine mõistvaks jne Mõis=kultuur, aed, valgus Küla=loodus, kehv põld, pimedus
ideaal on massi kadumine. Elu ja surm on omavahel seotud. Ülitsati elu ennast koos hävinguga. Judeo-kristlik printsiibis leitakse vahendeid surma tõrjumiseks. Dionüüsilises ekstaasis aksepteeritakse elu ja surma võrdselt. Võimutahe - printsiip, mis on suuresti kadunud kaasaegses lääne kultuuris. Elutahe. Kõik elav tahab end kehtestada võimutahte kaudu. Antiikkultuuris kirjeldatakse kangelasi, kus võimutahte printsiip on olemas. Tänepäeval on see kangelaste olemine kadunud. "ressentiment" alaväärsus tundest tekkinud tõrksus, trotslukus, irisev ja vinguv arusaam maailmas, mitte tugev emotsioon. Nietzsche ütles, et mõlemat printsiipi on vaja, aga läänes on apollooiline printsip saanud dominantseks ning sellega kaasnevad teatud probleemid. Teine osa : Nietzsche käsitlus Jumala surmast. Jumalat ei ole enam inimeste maailmas. Jumal on inimese poolt tapetud. Pärast Jumala surma ei ütle keegi enam inimesele, mis on õige ja vale. Nietzsche otsib alternatiivi uuele teele
Sõnastab Deleuze. Küsimus on ka selles, kuhu jõud on suunatud. Saame vahet teha aktiivsel jõul – mis sisemisest terviklikkusest lähtub ja reaktiivne jõud – ei ela päriselu vaid reageerid sellele kuidas teised elavad. See on autonoomsuse ja iseseisvuse puudumine. Aktiivsed jõud on kõrgemad nietzche järgi. Nad on kõrgemad seetõttu et on mõistuse kontrolli alt väljas. Südametunnistuse kontrolli alt väljas. Reaktiivsed toimuvad teistel alustel. Mõiste mida nietzche kasutab on ressentiment. Orjade moraal – kannatavad neist eemal asuva põhjuse pärast. Vaenulik maailm neist väljaspool. Etteheitmine, virisemine on sinna suunatud. Kristluse peale mõeldes, kristlik õpetus õpetab inimesi kannatama ja vaatama endast eemale. Asi mida antiigis ei saa märgata. Orjad ei teosta ennast, vaid reageerivad elule. Reageeritakse millelegi mis on sinust tugevam. Reaktiivne jõud ei ole loov jõud. Skeem mida nietzche esitab on hea illustratisoon
aktiivne lähtub inimese sisemistest tungidest. see on tasakaalus isiksuse tunnus. reaktiivne on suunatud väljapoole ja see märgib iseseisvuse ja autonoomsuse puudumist. ka see on võimutahte väljendus, aga see ei ole kuidagi aktiivne. nietzsche järgi on aktiivsed jõud reaktiivsetest kõrgemad, sest nad ei ole teadvusele kättesaadavad. aktiivsed jõud on instinktide, tungide sfäär. nad ei ole mingil juhul mõistuse sfäär. judaismis ja kristluses on käibel mõiste ressentiment : trots, vastuhakk, tõrjumine (pr k) see sõna tähistab just reaktiivset arusaama. see hoiak usub subjekti kannatavat mingitel välistel põhjustel. ma vaatan kogu aeg kellegi poole ja justkui sõltun sellest, mida minuga justkui on tehtud. see ei tähenda, et inimene mõistaks ennast tingimata moraalselt heana, kuid ennast nähakse kannatajana, ohvrina. ja see hoiak kujundab üldise moraalis. 8 nietzsche eristas selles herrenmoral ja herdenmoral (isandate ja orjade moraal)
annaabi.ee 
