arendades sakslased raudtee piirkonnas Rauna jõe taha.3. polk, löönud rindel tagasi kõik vaenlase ägedad kallaletungikatsed, korraldas ltn. J.Jõgevesti juhatusel julge luureretke vaenlase seljataha, tekitades sellega juba vapustatud vaenlase ridades tõsist kabuhirmu. Meie vastulöögi tulemuseks oli, et Landeswehr'i seisukord Pihkva kivitee ja Koiva jõe vahel muutus äärmiselt ohtlikuks." Ainult suure vaevaga, " märgib VI reservkorpuse ülem ise, "suutsid veel mõlemad kolonnid raskeis võitlusis endid tagasi tõmmata." 22.juuni pärastlõunal oli Võnnu all tekkinud soodne olukord vastase lõplikuks löömiseks. Ronneburgi all võitles 3.polk 22.juunil edukalt pealetungiva vaenlasega. Ohtlik hetk tekkis 9. ja 1. roodu liitekohas, kus ühel vaenlase osal läks korda tungida Ronneburgi endise ordulossi varemeteni. Sealt ähvardas ta edasitungiga 3.polgu juhtimiskeskust. Et väeosa oli vaenlase korduvate
koos soomusrongide dessantosadega surunud oma eelmise päeva edu arendades sakslased raudtee piirkonnas Rauna jõe taha3 polk, löönud rindel tagasi kõik vaenlase ägedad kallaletungikatsed, korraldas ltn JJõgevesti juhatusel julge luureretke vaenlase seljataha, tekitades sellega juba vapustatud vaenlase ridades tõsist kabuhirmu Meie vastulöögi tulemuseks oli, et Landeswehri seisukord Pihkva kivitee ja Koiva jõe vahel muutus äärmiselt ohtlikuks Ainult suure vaevaga, märgib VI reservkorpuse ülem ise, suutsid veel mõlemad kolonnid raskeis võitlusis endid tagasi tõmmata 22juuni pärastlõunal oli Võnnu all tekkinud soodne olukord vastase lõplikuks löömiseks... http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=116&lang=est
Sisukord 1. Sissejuhatus 2. Sõja osalised ja nende väejuhid ning lisaväed 3. Sõjakäik 4. Tartu rahu 5. Kokkuvõte 6. Pildid Vabadussõjast ja sellega seonduvast 7. Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Eesti Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Saksa VI reservkorpuse vastu. Kulus ainult 17 päeva peale I Maailmasõja lõppu, kui hakkas Eesti Vabadussõda. Sõja osalised ja nende väejuhid ning lisaväed Sõdisid kolm osapoolt: Eesti, Nõukogude Venemaa ja Saksa VI reservkorpus. Eestlaste väejuhtideks olid Johan Laidoner (eestlane), Nikolai Judenits (venelane) ja Walter Cowan (inglane). Venemaa poolel juhtisid vägesid Jukum Vacietis, Dmitri Nadjoznõi ja August Kork, kõik olid pärit Nõukogude Venemaa armeest. 1919. aastal olid Saksa vägede juhtideks
Transport ja side, vajaduse korral ka kohalikud omavalitsused, kõik eluvaldkonnad, millest sõltus sõjaväe edu, allutati kriitilisel hetkel ülemjuhatajale. Tõsiasi et punaarmee vaatamata kahekordsele ülekaalule ja põhjatuile reservidele ei suutnud murda Eesti vastupanu, tuleb asetada igal juhul Eesti väejuhatuse üleoleku arvele. Laidoneri teeneks oli ka Landeswehri sõja võitmine, kus vastaseks oli Saksamaa eesotsas VI reservkorpuse ülema krahv Rüdiger von der Goltziga. Laidoneri suhtumine staapidesse tagalas ja meestesse rindel oli erinev. Tagalas nõudis ta armutut enesekontrolli. Alkohol ei tulnud kõne allagi. Laidoner ise sõja ajal isegi ei suitsetanud, kuigi oli suitsetaja. Ülemjuhatajat pidi iga mees rindel tundma kogu aeg enese kõrval ja see Laidoneril ka õnnestus. Tugeva, sõjahädaohus väljaarenenud ja karastatud organisatsioonina ja üksusena lõpetas meie sõjavägi Vabadussõja.
Juunis koondatigi Lätisse endistest vene sõjavangidest Saksamaa toetusel formeeritud vene valgete väesalk isehakanud vürst polkovnik Pavel Bermondt-Avalovi juhatusel. Sakslased lootsid kasutada seda üksust enamlusevastases võitluses, ning seetõttu ka varustas teda igakülgselt. Samal põhjusel kuulus talle esialgu ka liitlasriikide toetus. Bermondt-Avalov sattus üsna pea konflikti teiste vene valgete rühmitustega, mistõttu sõltus tema nn. "Läänearmee" täielikult sakslaste 6. reservkorpuse toetusest. Saksa vägede toetus oli eluliselt tähtis ka "Läänearmee" suhtelise väiksuse tõttu - nõrk Läti armee oleks ka iseseisvalt Bermondti väed purustada suutnud. Saksa vägede lahkumisel liitus Läänearmeega suur hulk sakslasi. Tekkinud vene-saksa ühendvägi koondas 50000 sõdurit 250 suurtüki ja miinipilduja, 800 kuulipilduja, 10 soomusauto, 3 soomusrongi ning hulga lennukitega. Tekkinud oli esmapilgul ülieffektiivne löögirusikas.
(Limbaži) ja Roopa (Straupe,) suunas. 20. juunil jätkati ägedat pealetungi, mis ohustas juba otseselt Lemsalu linna, kust oldi vaid viie kilomeetri kaugusel. Eestlased osutasid aga visa vastupanu ning järgnenud lahingus õnnestus sakslased taganema sundida. Väikese tagasilöögina vallutasid Rauddiviisi põhijõud nõrgalt kaitstud Roopa alevi, kuid rinnet see murda ei suutnud. Rauddiviisi kaotused olid see- eest võrdlemisi suured. Saksa VI reservkorpuse õhuluure tõlgendas Roopa vallutamise kui Rauddiviisi peajõudude edasitungi Volmari peale. Sellest ajendatuna andis korpuse juht käsu alustada pealetungi ka Võnnu ümber asuval Landeswehril, mis algas 21. juuni varahommikul. Ägeda suurtüki- ja jalaväetule tõttu alustas Läti 2. Võnnu polk korratuses taanduma, mistõttu rindele jäi ohtlik avatud lõik. Seda ära kasutades edenesid taganevaid lätlasi jälitavad sakslased kiiresti Volmari suunas,
Selle eest lubas Ulmanis neile pärast sõja lõppu maavaldusi. Punapropaganda sia üha rohkem uskujaid. Vabatahtlikke hakkas lisanduma. PA edenemine Kuramaa edelaosas suudeti seisma panna. Olukorda muutis sõjalises mõttes paremaks saksa vägede uue juhataja määramine ja kohalejõudmine. Selleks Lätis tegtsevate vägede ülemjuhatajaks sai kindralmajor krahv Rüdiger von der Goltz, kes oli tuntuks saanud osalusega Soome kodusõjas. Vormiliselt oli ta 6. reservkorpuse ülem, mis koosnes 3 suuremast väekoondisest: 1) sa regulaararmee jäänused e 1. kaardiväe diviis; ca 5000 meest 2) rauddiviis, mis koosnes vabatahtlikest raudristi kavaleridest; ca 4500 aktiivset võitlejat, ülem major Joseph Bischoff 3) Von der Goltzi üldjuhtimisele allus Balti Landeswehr (mis koosnes baltisakslastest); ca 4000-4500 aktiivset võitlejat, eesotsas major Fletcher. Lisaks veel kümneid väiksemaid salku (,,vabakorpusi"), mis olid väga erinevas
Raudristi kavalare. Landeswehri sõja alguses oli Rauddiviisis u 4000 meest. Teiseks Balti Landeswehr major Fletcheri juhtimisel, u 4500 meest. Landeswehri loomine algas nov alguses 1918 ja sellest pidi saame loodava Balti Hertsogiriigi kaitsevägi. Suurenes järk-järgult, kusjuures Landeswehri koosseisus tegutsesid ka vene valged ja Lõuna-Läti brigaad. Rauddiviis, Landeswehr, väikesed vabakorpused ja 1. kaardiväediviis moodustasid kokku 6. Saksa reservkorpuse ja mille ülemaks oli Goltz. Märtsis haarati juba ise initsiatiiv, mille tulemusel Kuramaa poolsaar vabastati Punaarmeest. Von der Goltz oli valmis ründama ka Riiat, aga see keelati tal Berliinist ära. Von der Goltz oli poliitiline kindral - tema jaoks oli Saksamaa lüüasaamine I MS isiklkuks tragöödiaks ja ta leidis, et Antandi riikidele tuleks koht kätte näidata, selleks tuleks Saksmaa koostööd tegema Venemaaga, aga mitte enamliku Venemaaga, vaid uue Venemaaga
annaabi.ee 
