Renessanss ja humanism - nagu siiami kaksikud. (0)

Renessanss ja humanism - nagu siiami kaksikud

Renessansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustunud vaimuliikumist Lääne-Euroopas 14.–16. Sajandil ehk antiikkultuuri taassündi, seda ühteaegu vastandades valitsevale kiriklik-skolastilisele teadusele. Renessanssi tagapõhjaks olid edusammud loodusteaduste vallas, seda enam et renessanssaja teadlaste arvates pidi looduseuurimine rajanema vatlustel, katsetel ja nendest tehtavatel järeldustel.
Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või hukatusele. Uue maailmavaate kohaselt, selle ideaalis oli inimene tema puudustest hoolimata põhiliselt hea, harmoonilise isiksus. Seda iseloomustab selgelt uue mõiste kasutuselevõtt – humanism, mille tsentriks oli inimene ning mis vastandus seni levinud arusaamale, et inimene külvab seda, mida kirik hiljem lõikab.
Uue aja algul vabanes inimene kirkikuõpetuste ja maise võimu kammitsaist. Kas renessanss olnuks jätkusuutlik ilma inimliku õpetuseta, põhimõtete ja väärtushinnanguteta?
Uus ideoloogia, kui see osutub populaarseks, võib tuua ühiskonda mitmeid religioosseid, rahvuslikke, poliitilisi ja majanduslikke muudatusi. 14. sajandil hakati enam rääkima teaduse olulisusest inimteadvuses ning majanduses. Ainuõiged usulised väljavaated hakkasid asenduma teaduslike hüpoteeside ja avastustega, mis leidis rohkelt kasutamist meretrantspordi majandamisel, astronoomias, arhitektuuris jne. Inimesed ning riik ei teeninud enam kiriku huve, vaid keskenduti kabanduse, kaubaveo arendamisele, seaduste ning kiriku reformeerimisele. Taoline mentaliteet oli murranguline, seda ilmestasid kokkupõrked teisitimõtlejate ning katoliku kiriku vahel, püüd kaotada indulgentside müümine või kaubandusele tuginev majanduslik tõus.
Humanism või inimlikkus, mis allub psühholoogilistele isikuomadustele – meelekindlus, iseseisvus , omakasupüüdlikkus, ärgitab inimest millegi uue loomisele (või hävitamisele), näiteks katolikust monarhist suundumine üha enam kapitalistliku majandusmudeli suunas või renessansiliku maailmavaate kujunemine humanistliku ja moraalitunnetuse abil (või vastupidi). Humanism oli täielikult vastu kiriklikule maailmakäsitlusele ja teoloogiale ning selle ideoloogia maailmavaate keskpunktis oli inimene mitte Jumal. Kõiges leidub veidikenegi inimlikkust ja seetõttu oli ka humanism seotud renessanssiga, mis viis küll tagasi antiikkultuuri juurde, kuid mitte ilma inimesteta, kelle mõttemaailm ja tahtmine kogu aeg midagu uut luau, seda soodustas. Kokkuvõtteks võib öelda, et olenemata 2-3 sajandist, millega renessanss piirdus, on humaansus ja humanistlik elukäsitlus levinud tänapäevani. Mõlemad terminid võivad olla omavahel küll tihedalt seotud, nagu siiami kaksikud, kuid sisult jäävad nad selgelt erinevaks.
Kadri Kokk