Renessansikirjanike ütlused (0)

“Kui suudetakse õelda,kui palju armastatakse, siis tähendab see, et armastatakse vähe”
Mina saan sellest renessansikirjaniku Petraraca ütlusest aru nii, et kui üks inimene teist inimest armastab , ei ole tähtsi kui tihti ja palju seda oma armastatud inimesele õeldakse vaid see näitab seda, et inimene tahab et oma armastatud inimesele selgeks teha, et see nii on ja, et teine seda uskuma jääks kuigi see kes armastust nii palju avaldab, et pruugi olla ise kindel selles, et ta seda inimest armastab ta lihtsalt tahab, et teine seda usub. Tänu sellele hoitakse inimest enda lähedal.
Samuti ei saa õelda teisele palju teda armastad , kuna armastust ei saa panna cm või meetritesse. Armastus on tunne mitte asi nagu mõni seda väljendab. Inimesed tajuvad armastust erinevalt kuid kunagi ei saa seda sõnadesse panna. Ja seda väidabki Petaraca, et kui inimene suudab panna sõnadesse seda, kui palju keegi kedagi armastab siis tähendab see seda, et seda armastust teise vastu ei ole palju vaid pigem vähe.
“ Valitsejal ei pea olema kõiki voorusi , kuid tal on otsene vajadus näha välja niiviisi, nagu tal oleksid need”
Selle renessaansikirjaniku Macciavelli ütlust mõistan mina nii- Iga juht kes on mingil organisatsioonil või asutusel on eeskujuks oma alluvatele, seetõttu peab tal olema kõik oskused ja voorused - ta peab olema täiuslik. Kui valitakse juht siis ei valita teda kunagi selle järgi kas ta oskab kõiki asju või ei. Ja hiljem seda enam ei kontrollitagi ja kõik usuvad et ta oskab kõike kuna siiski ta on ju valitseja ja juht. Kui on valitud üks välja kes saab valitsejaks, peab teda teistele näitama täiuslikuna. Kui valitsejal oli lühem jalg siis tehti nii nagu seda tegelikult poleks. Kui ta ei osanud mõnda asja tehti nii nagu ta seda oskaks. Kuna kui teised teaksid, et valitseja polegi nii täiuslik kui välja paistab, siiis nad ei saaks aru miks just tema valiti valitsejaks. Ning see tekitaks omakorda olukorra kus kõik tahaksid saada valitsejaks ning siis ei oskaks enam kedagi valida.
“Iga elu, mis on hästi elatud , on pikk elu”
Selle renessansikirjaniku Leonardo da Vinci ütlust mõistan ma nii- Kui inimene oma elu jooksul teeb palju häid asju, kogeb palju seiklusi, omab häid sõpru, töötab alal mis talle meeldib ning on elus väga positiivne siis võib nimetada, et ta on oma elu hästi elanud või, et too inimene saab olla oma elatud eluga rahul. Kuid kui inimene oma elujooksul midaig korda ei saada näiteks ei koge seiklusi, on tihti negatiivse ellusuhtumisega, ei ole rahul oma tööga ja ala ilma viriseb siis ei ole tema oma elu hästi korraldanud ja seda ei saa nimetada hästi elatud eluks. Need kaks erinevat elu võivad ju olla sama pikad aga kummas on rohkem tegevusi? Esimeses. Mida rohkem sa elus asju koged ja korda saadad seda pikemaks saab su elu lugeda aga kui sa terve elu ainult passid ja ei tee midagi ning ainult virised siis jääb mulje nagu elu oleks olnud lühike kuna teistel kes sinust maha jäävad ei ole sinust midagi rääkida ning paljudel tekib arusaam, et selle inimene elu siin maapealses paradiisis jäi üürikeseks. Kuid seal samas sureb inimene ke soma elujooksul tegi nii mõndagi meeldejäävat siis teistele jääb mulje, et tema elu oli küll pikk ja kvaliteetne.