Iga reisija peab siin oma toidukoti kaasa võtma ,seal ei ole palju teenindust ja kostitust. Alexander I kirjeldus: hakati rohkem tähelepanu pöörama postijaamade võrgustiku välja ehitamiseks.19-nda saj-i alguses võeti postijaamade ehitamisel kasutusele tüüpprojektid,sarnane välja nägemine ja sisustus.Suurt tähelepanu hakati pöörama reisija mugavusele.Et oleks olemas korralik öömaja,söök ja jook.Postiliiklus tihenes ja paranes,vähem kõrtside kasutamist kaugreisijate poolt. Reisikirjelduste autorid: Prantslane Aubry de La mottraye,tema kirjeldus on kõige vanem ,mees,kes reisis ringi väga pikalt mööda Euroopat, 1726 reisis Inglismaalt mööda maaismaad Peterburi Sakslane Johann Ludvig Orlich 1770 saabus laevaga Paldiskisse,tegutses siin aasta poolteist koduõpetajana,reisis maismaad mööda Tallinnasse Sakslane Johann Joachim Bellerman,tegutses eestimaal1778-1781koduõpetajana,1781 reisis Peterburi,hiljem siirdus tagasi Saksamaale
PAUL FLEMING (1609-1640) saksa suurim 17. saj lüürik. Algusaja luule oli juurdlev, stoitsismimõjuline. Flemingi elu suursündmuseks sai reis diplomaatilise missiooniga läbi Eesti ja Venemaa Pärsiasse. Sealt sai ta inspiratsiooni oma paljudeks luuletusteks. Fleming matkis oma luuletustes Petrarcat. Kuid tema luule oli tundelisem, kuna tema armastatud ei vastanud täielikult ta tunnetele, oli luule sisuks tihti hingevalu ja kurbus, nii leidub ta luules peale reisikirjelduste peamiselt mõtteid kodumaa kurvast saatusest ja luhtunud armastusest. Klassitsismi mõjudega seoses võib 17. saj keskpaigast täheldada Euroopa luules lüürika langust, kujundid ja luule üldse muutus lihtsamaks ja selgemaks. MILTON (1608-1674) Noorusaja luule renessanslikult looduslähedane ja elujaatav, lühipoeemid ,,Rõõmus" ja ,,Mõtlik". Kuulsust tõi Miltonile aga sekkumine Inglise revolutsiooni sündmustesse ja tema proosatraktaadid. Oli kuningavõimu veendunud vastane
Maja, kus ta toa üüris oli bukinisti kauplusja Napoleon veetis kogu oma vaba aja raamatute lugemisega, mida kaupmees talle andis.Ta hoidus seltskonnast eemale ja ta riidedki olid nii viletsad, et ta i tahtnud ei võinud liikuda seltskonnas. Raamatuid aga neelas ta otse ennekuulmatu ahnusega, täitis oma vihikud märkustega ja tegi konspekte. Eelkõige tundis ta huvi sõjaajaloo-, matemaatika-, geograafiaalaste raamatute ja reisikirjelduste vastu. Ta luges ka filosoofe. Just sel ajal tutvus ta 18. saj. Valgustusajastu kirjanduse klassikutega- Voltaire'i, Rosseau'd, Alembert'i,Mably ja Rayanaliga. Ta luges nii ilukirjanduslikku proosat ka värsse; oli haaratud ,,Noore Wertheri kannatustest'' ja mõnedest teistest Goethe teostest. Sealt edasi liikus ta aga kiiresti üle matemaatiliste traktaatide, sõja- ja eriti kahurväelaste teoste juurde. 1786. aasta septembris palus ta endale pikaajalist puhkustja sõitis Ajacciosse,
servamäestike Tiibeti kiltmaale. Selle läbis ta lääne-ida suunas Kukunori järveni. Kogu reisi vältel ei unustanud ta ala kaardistamist. Läbis ka Tiibeti idapoolsed ääremaad ja Gobi lõunaosa. 2. märtsil 1897. Aastal jõudis Pekingi [2] ja sealt Siberi kaudu sama aasta mais tagasi kodumaale. [1] Hedin kogus selle esimese eduka uurimisreisiga suure kuulsuse, mida kinnitas rida menukaid ettekandeid Euroopa suurimates teaduslikes keskustes. Õhinaga ostetavate ja loetavate reisikirjelduste abil lõi ta rahalise aluse teise reisi jaoks, mida alustas juba paari aasta pärast 1899.a. juunis. Ta alustas taas Kasgarist ja tahtis võtta põhjalikumalt käsile neid maid, millega oli eelnevail teekonnil tutvunud. Ta kaardistas üksikasjalikumalt Tarimi jõe jooksu, uuris Lop- Nori järve [2] ja sooritas ohtliku teekonna läbi Takla-Makani kõrbe idaosa, kus avastas vana hiina linna Lou-lani varemed. Lop-Nori järve uurimisega kinnitas ta von Richthofeni
köidet. Ajakirjad ja ajalehed jõudsid aga Saksamaalt küllaltki hilja kohale. Seltsi lugemisvara Valdavalt telliti muidugi saksakeelset kirjandust, tihti ka prantsuskeelset. Harvemini telliti ladina-ja ingliskeelseid raamatuid. Kõige suurem osakaal lugemisvaras oli ajaloolisel, poliitilisel ja geograafilisel kirjandusel. Tunti huvi Göttingeni ajaloolaste, biograafiate vastu. Põltsamaa lugejaid köitis Prantsuse revolutsiooni sündmused. Suur huvi oli reisikirjelduste vastu. Filosoofiliste teoste arv oli suhteliselt väike. Suhteliselt suur oli teoloogilise kirjanduse osatähtsus. Uuriti ka loodusteaduslikku kirjandust. Tähtsad olid pedagoogilised teosed. Filoloogia valda esindasid peamiselt sõnaraamatud ja grammatikad. Suur oli ilukirjanduse osakaal. Ringles palju ajakirju ja ajalehti. Väike osatähtsus oli ka baltisaksa kirjandusel. Telliti ka noodikirjandust. Seltsi liikmed Põltsamaa lugemisseltsil oli 24 liiget
1917 aasta revolutsiooni lõpuni jälitatavaks. Vilde Eestist lahkumine oli vältimatu. Eduard Vilde teine loomingujärk moodustab tema proosatoodangu kõrgaja. Siis ilmus ta sulest seitse romaani: ,,Karikas kihvti", ,,"Linda" aktsiad", ,,Külmale maale", ,,Raudsed käed", ,,Mahtra sõda", ,,Kui Anija mehed Tallinas käisid" ja ,,Prohvet Maltsvelt", mis olid põhjapanevateks teosteks eesti kriitilise realismi arenguloos. Tol perioodil sai Vilde lugejaskonnas tuntuks ka huvitavate ja sisukate reisikirjelduste loojana. Ilukirjandusliku lühivormi alal kujunes Vilde lemmikzanriks ühiskondlik satiir. Teisel loominguperioodil on Vilde marksistlikule õpetusele toetuv kriitiline realist, kes jälgib pidevalt kaasaja ühiskondlik- poliitilisi sündmusi ja elavalt neile reageerib. 1905. aasta revolutsioonilise liikumise ajal asub Vilde proletaarse kirjaniku positsioonile, kusjuures ta kui sõnameister-sotsialist võtab oma
pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv. Seejuures parodeerib Bornhöe oma satiiris väa tabavalt ka tolle kirjanduse üespuhutud, lillelis-labast väjendusviisi. Bornhöe on ka üs silmapaistvamaid reisikirjelduste autoreid vanemas eesti kirjanduses. Tema «Usurädajate radadel», elavas vestelises laadis kirjutatud raamat, on veel praegugi huviga loetav. Tabavalt iro-niseeritakse siin mitmesuguste usulahkude ja üsteisele vasturä akivate religioossete legendide üe. (Sel puhul ei saanud pastor V. Reiman muide jäta «Postimehes» väja astumata «naljade» vastu, «mis meie 458 tundmusi haavavad».) Kaasatundmisega kujutab kirjanik Läis- ja Kesk-Ida
annaabi.ee 
