Herman Eek XII K „Rehepapp ja vanapagan“ Originaaltekst Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes kõikepidi usin ja osav mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli iga kord vilja puudus, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi puuduva vilja iga kord omast taskust maksma, ja viimaks ei olnud härra ka seega veel rahul, vaid laskis rehepappi veel karistada pealegi. Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päev mõisas olnud. Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei
kultuurikangelase tunnuseid". Vanapagana ettevõetud tööd jäävad alati pooleli (nt linnade või sildade ehitamine). Vanapagan esineb muistendites ka osava sepana, Vanapagana naine või ema on aga tuntud kui kangakuduja. 2 Rehepapp ja vanapagan Ükskord oli mõisahärral rehepapp, kes kõikepidi usin ja osav mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli iga kord vilja puudus, kui ta aidamehega arvet tegi. Vaene mees pidi puuduva vilja iga kord omast taskust maksma, ja viimaks ei olnud härra ka seega veel rahul, vaid laskis rehepappi veel karistada pealegi. Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päev mõisas olnud. Õhtul istus ta reheahju ees pingil ja mõtles oma äparduste üle järele. Viimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud, ja hakkas siis suure häälega kurja vanduma ja põhjama.
Ta jagas lahkelt oma sõstraid kõigi külaelanikega, kes soovisisd oma kratile hinge osta. Tollel ajal liikus metsas ringi väga palju huvitavaid olendeid, kes ei olnud just kõige siiramate kavatsustega. Ühed kurikuulsamad nendest olid tõved. Tõved hõikasi metsakäiale abi palveid. Rumal inimene vastas sellele ning tõbi leidis kohe inimese, kelle tervist piinata. Rumal oli Koera-Kaarel, kes salapärasele häälele vastates endale surmava tõve kaela tõmbas. Õnneks oli rehepapil lahendus olemas. Nimelt, kui tõbi vajas ohvri piinamisest kerget hingetõmmet, käskis rehepapp Koera-Kaarlil tõve eest puu otsa peitu pugeda. Seal pidi haige mees väga vagusi konutama, et tõbi teda üles ei leiaks. Kahjuks õnnestus tõvel vaene Koera-Kaarel. Rehepapp teadis ühte moodust veel. Nimelt ei pidavat tõved viina haisu poole pürgima. Nii ei jäänudki koera-Kaarlil muud üle, kui joodikuks hakata, kuid vähemalt jätsid tõved ta lõpuks ometi rahule.
hoopis kolm tilka sõstramahla. Tüssamine, vassimine ja näppamine ongi need põhilised asjad, millega igapäevaselt tegeletakse. Elatakse moto järgi, et võidab see, kellel surres kõige rohkem asju. PEAMISED PROBLEEMID 1. Külarahvas saab teada peatselt lähenevast ja halastamatust katkust, mille vastu otsitakse pääseteed. Naaberküla Villu teatab rehepapile teel olevast katkust, mis oli just palju inimesi maha murdnud. Õnneks jagu rehepapil piisaval hulgal kavalust, et katk ära petta. 2. Räägu Liina armub mõisa kupjasse Hansu, kes omakorda on armunud parunipreilisse, kellega tal on aga vähe lootust kokku saada. Hans meisterdab lumest krati, et too talle parunipreili rööviks. Lumekratt osutub aga romantikuks mitte varavedajaks, kuid kahjuks sulab ta ära. Vanapagan keerab Hansu kaela kahekorra ning Liina tahab end selle peale ära uputada. 3
uhkeid sõnu kasutades ja ütles et ta on voolanud jõena mööda linnu, lennanud auruna ja nüüd sai ta lumena võime rääkida. Hiigelsuur kratt läks põlema. Suur koll tuli rehepapi juurde inimliha sööma, tulemuseta üritas rehepapp teda ümber veenda ning lõpuks virutas talle pihlakapuust tehtud vemblaga, koll palus halastust ning leppisid kokku et too võib tulla tagasi ainult kana või lambana. Liina armastas kubjast Hansu, aga Hans armastas mõisapreilitt. Rehepapil tuli idee, et korraldab mõisapreiliga kohtumise, kus Tiina esineb mõisapreilina. Lumemees andis nõu Hansule mõisapreilile luuletuse kirjutamisel. Muna Ott tuli nõia juurde ning palus kirikuhärra lolliks teha, sest ta oli ähvardanud Otti. Nõid viskas Otti antud kirikuhärra juuksed potti ning jahvatas neid nagu jahu. Nii unustaski kirikuhärra juhtunu ära ja jäi lolliks. Siis tuli tema juurde Jaan ning palus endale armujooki.
Tüssamine, vassimine ja näppamine ongi need põhilised asjad, millega igapäevaselt tegeletakse. Elatakse moto järgi, et võidab see, kellel surres kõige rohkem asju. Kõrvalprobleemid: 1. Külarahvas saab teada peatselt lähenevast ja halastamatust katkust, mille vastu otsitakse pääseteed. Naaberküla Villu teatab rehepapile teel olevast katkust, mis oli just palju inimesi maha murdnud. Õnneks jagu rehepapil piisaval hulgal kavalust, et katk ära petta. 2. Räägu Liina armub mõisa kupjasse Hansu, kes omakorda on armunud parunipreilisse, kellega tal on aga vähe lootust kokku saada. Hans meisterdab lumest krati, et too talle parunipreili rööviks. Lumekratt osutub aga romantikuks mitte varavedajaks, kuid kahjuks sulab ta ära. Vanapagan keerab Hansu kaela kahekorra ning Liina tahab end selle peale ära uputada. 3
Tegevus toimub sakste-aegsel Eestimaal novembrikuu 30 päeva jooksul. Teos on üles ehitatud päevaraamatu sarnaselt, iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Keegi justkui kirjutaks päevikut, kuid kirjutaja ise raamatu tegelane ei ole. Peategelaseks on rehepapp Sander, küla nutikaim mees, kes suudab kavalate nippidega inimestest eemale peletada haigusi ja halbu jõude. Tihti pöörduvad inimesed abi saamiseks tema poole. Lörtsise, vihmase ja lobjakase novembrikuu vältel tuleb rehepapil päris palju ringi sebida, nagu ütleb talle tema seltsiline ja teener kratt Joosep. Lugu algab esimesel novembril sellega, et Koera-Kaarli tares lebab maas noor mees, kes hoiab kahe käega kõhust kinni ja oigab. See on Koera-Kaarli sulane Jaan, kes oli käinud mõisa sahvrist seepi söömas ja nüüd selle pärast hirmsat kõhuvalu tundis. Ja nüüd oodati appi rehepappi, kes hädalist aitama pidi. Ja abistaja muidugi saabus. Koos kirutakse mõisasaksu , aga rehepapp annab ka head
Lähemalt: Tegevus toimub sakste-aegsel Eestimaal novembrikuu 30 päeva jooksul. Teos on üles ehitatud päevaraamatu sarnaselt, iga peatüki pealkirjaks on kuupäev. Keegi justkui kirjutaks päevikut, kuid kirjutaja ise raamatu tegelane ei ole. Peategelaseks on rehepapp Sander, küla nutikaim mees, kes suudab kavalate nippidega inimestest eemale peletada haigusi ja halbu jõude. Tihti pöörduvad inimesed abi saamiseks tema poole. Lörtsise, vihmase ja lobjakase novembrikuu vältel tuleb rehepapil päris palju ringi sebida, nagu ütleb talle tema seltsiline ja teener kratt Joosep. Lugu algab esimesel novembril sellega, et Koera-Kaarli tares lebab maas noor mees, kes hoiab kahe käega kõhust kinni ja oigab. See on Koera-Kaarli sulane Jaan, kes oli käinud mõisa sahvrist seepi söömas ja nüüd selle pärast hirmsat kõhuvalu tundis. Ja nüüd oodati appi rehepappi, kes hädalist aitama pidi. Ja abistaja muidugi saabus. Koos
laulukooris. Nende lemmiklektüüriks oli Hašeki “Švejk” ja nad tsiteerisid mõnuga peast episoodi, kus soovitatakse pärast truudusevande andmist sellesama vandega tagumikku pühkida. Ning see retsept töötas ja aitas ellu jääda. Kõigil “rehepappidel” oli kusagil kapisahtlis sini- must-valge laualipuke, kuid riigipühadel heiskasid nad oma majale punalipu – olgu ka keiser rahul ja lasku rehepapil omasoodu elada. Olid jõulud ja olid näärid. Peeti munadepühi ja käidi oktoobripühade ajal paraadil. Vaid mõned üksikud võtsid vaevaks pilli lõhki ajada, mässasid ja 96 istusid kinni. Teised mõistsid, et elusid on inimesel vaid üks ja seda edasi parematesse aegadesse lükata pole võimalik. Seega tuli võtta sellestsamast elust, mida võtta andis. Eksivad need, kes peavad seda – selgrootust või tervet talupojamõistust, kuidas keegi nimetada soovib – vaid
annaabi.ee 
