orgaanilist ainet sünteesivad autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiriteldaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. 30. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks 31. Biotoop on ühetaoliste keskkonnatingimustega asustusala, kus elavad seal kohastunud loomad ja taimed. 32. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist. Kultuurmaistus on ökoton (nt metsaservad, veekogude kaldad) liikide
muutustes. 28. Ontogenees üksiku organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani. 29. Ökosüsteem 1. isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos, koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. 30. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks. 31. Biotoop ühetaoliste keskkonnatingimustega asustusala, kus elavad seal kohastunud loomad ja taimed. 32. Ökoton kahe ökosüsteemi (või koosluse) vaheline siirdeala, piir, mis sisaldab mõlema elemente (piiriala). Ökotonid on näiteks veekogu kaldavöönd (veeökosüsteemi ja maismaaökosüsteemi siirdealana), metsaserv (metsa ja niidu siirdealana), jt. Ökotone
autotroofsed taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiriteldaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Ökotoksikoloogia teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga looduses. Toksikoloogia haru. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaeffekt). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid.
Ontogenees- organismi areng viljastumisest surmani või emasorganismi eraldumisest surmani. Ökosüsteem- 1) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos kskkonnatingimuste kompleksidea moodustavad isereguleeruva arengukava terviku. (üldine mõiste) 2) Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Ökotoop- taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. Biotoop) kompleks. Biotoop- 1) Ökotoop- biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Sellest võib eristada mulda (edafotoop), veereziimi (hügrotoop), mineraalse toitumise režiimi (trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2) sünökoloogias koosluse (eriti loomade) elupaik, suhteliselt üesuguste keskkonnaoludega ala (nt rabamännik). Ema piires võib
B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Ökosüsteem 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku.(üldine mõiste) 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. biotoop) kompleks. Biotoop 1. Ökotoop biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Selles võib eristada mulda (edafotoop), veerezhiimi (hügrotoop), mineraalse toitumise reziimi (trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2. Sünökoloogias koosluse (eriti loomade)elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnaoludega ala (näit. rabamännik)
Noosfäär biosfääri arengu kõrgeim aste, n.-ö- mõistuse sfäär, kus arukas inimtegevus muutub arengut määravaks teguriks. Biosfäärikaitseala rahvusvahelise tähtsusega kaitstav ala, ühe või mitme reservaadiga (puutumatu looduse kaitsealaga) territoorium koos seda ümbritseva puhvertsooni ja majandatava piirkonnaga. Biosüsteem bioloogiline süsteem, põhiline ökoloogia uurimisobjekt (eriti raku, organismi ja ökosüsteemi tasemel), käsitatav iseuueneva reguleeruva süsteemina. B-d on aineringele ja energiavoole lahti, siiskieraldab mõnd neist ümbrusest membraan (nahk, rakukest), mis teeb ainevahetuse ja energiakasutuse valikuliseks (nt. kloroplast neelab sinist ja punast, aga mitte rohelist valgust). Biotiik reovee bioloogiliseks puhastamiseks kohandatud madal tehis- või looduslik veekogu. Tavalised on aeroobsed tiigid, milles orgaanilist ainet lagundavad bakterid saavad hapnikku vetikailt. Põhipuhastiks
populatsiooni arvukuse suurenemise. Ontogenees isendi arenemine (viljastatud) munarakust kuni loomuliku surmani. Ökosüsteem 1) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva terviku (üldine mõiste). 2) biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks. Biotoop - biotsönoosi abiootiliste tegurite kompleks. Selles eristatakse mulda (edafotoop), veereziimi (hügrotoop), mineraaltoitumise reziimi (trofotoop) ja (meso)kliimat (klimatoop). Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaefekt)
Ökoloogia õppematerjal Mõisted Ökoloogia: Teadus, mis uurib organismide ja keskkonna vahelisi suhteid. Biosfäär: globaalne kõigi ökosüsteemide kogum, Maa elusosa – suletud ja isereguleeruv süsteem. Ökosüsteem: Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos (eluskooslus) koos sellele omase biotoobiga (elu- või kasvupaigaga) moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Bioom: struktuuri ja funktsiooni poolest sarnaste ökosüsteemide kogumid Maal. Maismaa põhibioome 5, veebioome 2. Biotsönoos (kooslus): Mingit elu- või kasvupaika asustavate populatsioonide kogum. Floora (taimestik): mingil alal kasvavate taimede kogum, mis on kujunenud ajalooliselt või esinenud mingil paleontoloogilisel ajajärgul. Fauna (loomastik): mingil alal kasvavate loomade kogum, mis on kujunenud ajalooliselt või esinenud mingil paleontoloogilisel ajajärgul.
taimed, orgaanilist ainet muundavad taimtoidulised ja loomtoidulised loomad, orgaanilist ainet anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Biogeotsönoloogia on teadusharu, mis käsitleb elukoosluse ja elupaiga komponentide (mulla, kivimite, kliima) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi (V. Sukatsov, 1940-ndatel a.-tel). Biogeograafia on tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust (moodustavad maastiku tuuma).
annaabi.ee 
