Intentsionaal on seotud vormiga Ekstentsionaalsed süsteemid (välised) Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas F(formaalsus) → I(intensionaal) → E(ekstensionaal) Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene содержание знака) ja referendist(предмет референции). Quine lähtub Carnapist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest
Intentsionaalsüsteem on samas ka formaalne Intentsionaal on seotud vormiga Ekstentsionaalsed süsteemid (välised) Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas F(formaalsus) I(intensionaal) E(ekstensionaal)· Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene ja referendist. Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon, üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused. Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga. Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist. Denotaat referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. [denotatsioon märgi v märgiühendi tähendus] Denotaat objekt
Korrektsed märgid peavad olema. - ekstentsionaalsed süsteemid aga sisaldavad mõlemat (lisandub intensionaalne süsteem). Intentsionaali olemasolu on eelduseks ekstentsionaali olemasolule. Kolmas etapp analüütilise filosoofia arengus on seotud W. V. Quine 1953. a. avaldatud esseekogumikuga "From the Logical Point of View". Ütleb, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustet mingite reeglite järgi) ja referendist (osutus, suunatud tähendus; see, mida märk refereerib). Ei väida, et tegemist on erinevate süsteemidega, kuid neil on erinev loogika ja erinev tähenduse iseloom. Signifikatsioon on süsteemsus ehk keel. Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et ühe puhul esineb semantika kui klassifikatsioon ja teadmiste süsteem ja teise puhul semantika kui meie siduja aktuaalsete situatsioonidega. Signifikatiivne semantika
Korrektsed märgid peavad olema. - ekstentsionaalsed süsteemid aga sisaldavad mõlemat (lisandub intensionaalne süsteem). Intentsionaali olemasolu on eelduseks ekstentsionaali olemasolule. Kolmas etapp analüütilise filosoofia arengus on seotud W. V. Quine 1953. a. avaldatud esseekogumikuga "From the Logical Point of View". Ütleb, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustet mingite reeglite järgi) ja referendist (osutus, suunatud tähendus; see, mida märk refereerib). Ei väida, et tegemist on erinevate süsteemidega, kuid neil on erinev loogika ja erinev tähenduse iseloom. Signifikatsioon on süsteemsus ehk keel. Põhimõtteline erinevus seisneb selles, et ühe puhul esineb semantika kui klassifikatsioon ja teadmiste süsteem ja teise puhul semantika kui meie siduja aktuaalsete situatsioonidega. Signifikatiivne semantika
Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks
Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde. 3. poliitiline võrgutamine - omane tänapäeva ühiskonnale. Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale. Simulaakrum ja simulatsioon on Baudrillardil seotud keeleteooriaga. Ta kavandas selle lisaks Marxi poliitilisele ökonoomiale, et vastu astuda Saussure dihhotoomiale. Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20 sajandil. Esmalt on põhiliseks sümboolne vahetus ja kogu järgnev inimkonna ajalugu muutub surma väljatõrjumise ajalooks (erinevates modifikatsioonides). Surm on kui süsteemi teisesus , mis püüdleb oma täiusele. Eksisteerib 3 diskursuse tüüpi, mis püüavad erineval viisil maskeerida elu ja surma ambivalentsust. Seda teevad nad vastandades: 1. tootmine -- kinkimine (ökonoomiline) 2
semantiline mõiste) kasvu. Sõnastik -- pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Intertekstuaalne dialoog -- fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud "intertekstuaalse entsüklopeediaga"
annaabi.ee 
