Referaat teemal Chuck Close (0)

1 Hindamata

Referaat teemal Chuck Close

Charles Thomas „Chuck“ Close sündis 5. juulil, 1940 Monroe linnas, Washingtoni osariigis. Kuna tal oli kõnehäire (kogelus), siis koolis tal väga hästi ei läinud, aga leidis positiivsust kunstist. Pärast Yale’i ülikooli lõpetamist 1964, sai temast üks parimaid kunstnike Ameerikas, maalides suuremõõtmelisi fotorealistlike portreesid.

Varasem elu

Chuck Close oli heade kunstilise omadustega vanemate poeg ja vanemad toetasid tema kunstialast huvi. Koolis oli tal väga raske, kuna ta oli kokutaja, siis ainult kunstitunnis oli ta edukas. Koolis e i olnud ta populaarne ning oma tervisliku seisundi tõttu ei saanud teha sporti.
Esimene kümnend tema elust oli enam-vähem stabiilne. Suur muutus toimus siis, kui Close oli 11-aastane kui suri tema isa ja ema jäi haigeks. Emal diagnoositi rinnavähk . Chucki enda tervis läks ka palju halvemaks ning neerunakkuse tõttu jäi ta voodihaigeks enam kui aastaks.
Läbi kõigi raskuste tema armastus maalimise ja kunsti vastu aina süvenes. 14-aastasena käis ta kunstinäitustel ning nägi seal Jackson Pollocki maale. Pollocki stiilil oli suur mõju Chucki tulevasele elule, sest siit alates otsustas ta hakata kunstnikuks .

Haridus ja varasem töö

Chuck alustas õpinguid Washingtoni ülikoolis, mille ta lõpetas aastal 1962 ja koheselt asus edasi õppima Yale’i ülikooli. Sel hetkel kõik maalisid abstraktsionismi, aga Close muutis oma suunda ning tahtis, et teda tuntaks kui fotorealistlikku kunstnikku. Kasutades protsessis tehnikat , mida ta ise kirjeldas kui „ kudumine “. Ta valmistas suure-formaadilisi polaroide modellidest ning hiljem taasvalmistas need suurtel lõuenditel.
See viis oli julge ja intiimne ning esiplaanil imiteeris kindlaid detaile enda poolt valitud nägudest. Raskemaks tegi selle asjaolu, et Chuck põeb haigust nimega näopimedus ehk ta ei mäleta inimeste nägusid. Tema muutis foto ja maali vahe nii väikseks, et polnud võimalik vahet teha. Tema tehnikad olid väga tähelepanuväärsed, eriti värvivalikute osas, mis aitasid kaasa tindiprinterite leiutamisele.
Eelmise sajandi 60ndate aastate lõpupoole Close ja tema fotorealistlikud tööd pälvisid tähelepanu New Yorki kunstivaldkonnas. Üks tema tuntumaid teemasid sellest perioodist oli teise noore kunstilise ja talendika helilooja Philip Glassi portreed. Portreid Chuck maalis ja näitas 1969. aastal. Nendest on saanud üks tema tuntumaid ja enim kõneainet pakkunud teoseid. Hiljem maalis ta ka geograafi Merce Cunninghamit ja endist presidenti Bill Clintonit ning lisaks palju teisi.
Aastaks 1970, tema töid eksponeeriti maailma parimates ja tuntumates galeriides. Teda hinnati üheks parimaks kaasaegse Ameerika kunstnikuks.

Halvatus ja sihikindlus

Aastal 1988, Chuck sai taas raske trauma osaliseks, kui ta kannatas lülisamba arteri kokkuvajumise all. Koheselt pärast intsidenti jäi Close peaaegu üle keha halvatuks. Algas pikk raviprotsess teraapias, mille tulemusena taastus osaline võime liigutada oma jäsemeid. Täielikku paranemist ei toimunud ja Close oli sunnitud jääma ratastooli kasutajaks. Vaatamata oma füüsilistele piirangutele Close jätkas oma tööga, sest tahe teha kunsti oli nii suur. Ta sai oma tööd teha, sest pintsel kleebiti teibiga tema randme külge. Ta jätkas maalimist, aga rohkem abstraktses stiilis ja vähem täpsemalt. Tema maine ja olemasolu ei kannatanud tervisliku olukorra tõttu vähimatki.
Sellest ajast alates Chucki positsioon Ameerika parimate kunstnike seas ei ole muutunud. Tema tööd pakuvad praegugi palju kõneainet ja on hinnatud ülikalliteks. Aastal 2000 president Clinton andis Chuck Close’ile üle „National Medal of Arts“ medali. Aastal 2007 valmis Chucki eluloost ja käekäigust dokumentaalfilm „Chuck Close: A Portrait in Progress“, mille režissööriks oli Marion Cajori. Chuck ja tema naine Leslie elavad täna New Yorki linnas, Long Island’il.