REFERAAT STIILIÕPETUSES (0)

REFERAAT
60ndate mood
TALLINN
2013
Kuuekümnendad oli aeg, mil sündisid unustamatud moevoolud. Mood oli vabameelne ja ulatus aastakümne jooksul miniseelikust maksipikkuseni.
Moes andsid tooni Biitlid ja hipiliikumine.
Kui The Beatles 'i esimene lavakostüüm koosnes paipoisisoengutest ja korralikest ülikondadest, siis peagi asi muutus. 
Biitlid lasid endale lõigata soengu, mida kutsuti moptop-soenguks. See meenutas kausi järgi lõigatud, mahakammitud siledat talupojasoengut ja leidis matkimist kõikjal üle maailma.
Kuuekümnendate lõpul muutusid ansambli liikmete soengud ja riided hipilikuks ja samasugune riietus muutus moodsaks ka noorte hulgas. Järgimist moes leidis ka ansambel Rolling Stones'i liikmete lohakas ja šokeeriv lavavälimus ja väljakutsuv käitumine.
Esmakordselt kerkisid esiplaanile noored disainerid, kelle hulgast kindlasti peaks ära märkima Mary Quant ’i. Esmakordselt moeajaloos ei kujundanud valitsevaid trende maksejõuline ja vähestest priviligeeritutest koosnev seltskond, vaid see tuli otse tänavatelt. Ning kui asi juba puudutab noori inimesi, siis loomulikult oli suurimaks mõjutajaks popmuusika . Kallite butiikide kõrvale tekkisid rõõmsad värviküllased poekesed, kus mängiti mõnusat muusikat. The Beatles, Rolling Stone , Jimi Hendrix …
1965 oli aasta siis kui miniseelik tõusis moes äärmiselt jõuliselt esile. Ning järgnevatel aastatel muutusid seelikud aina lühemaks ja lühemaks.   Fookuses olid jalad, mustrilised sukad , kõrge säärega saapad.  Sinna juurde veel geomeetrilised juukselõikused. 60ndate mood oli suuresti ka kontrastide ajastuks . Musta ja valge kombinatsioon nii riietuse , meigi kui isegi küünelaki osas oli vägagi teemakohane. Kui rääkida meestest, siis meeste mood pöörles hoopis vastupidisel karusellil. Õhulised lillelised pluusid a la Jimi Hendrix, kulunud velvetist püksid, satiin ja nahkdetailid, lillelised lipsud . Peale seda kui 1962 ilmutasid biitlid oma kuulsa hiti Love Me Do tulid moodi ka biitlitele omased pikad soengud.  Polnud ime, et vanem generatsioon torises, et 60ndatel nägid tüdrukud välja nagu poisid ja vastupidi. 1966 kerkis esile Twiggy , kellest sai absoluutne 60ndate moe superstaar . Äärmiselt saleda ja miniatuursena oli ta ideaalseks modelliks miniseelikutele ja kleitidele. Poisilik soeng ja tumedad suured silmad ning lummavad fotod olidki sündinud.
1960ndad mõjusid pöördeliselt modellide kehakujule. Üleöö muutus nende silmatorkavalt elegantne ja kaheldamatult naiselik , varasemast küll pisut kõhnem figuur suurte pärani silmade ja vormitute jäsemetega kiitsaka ja pikakoivalise tüdruku omaks. Modellide lapselikku süütust rõhutati saamatute, pea kummargil poosidega. Tõeline murrang moes oli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja sadomasohhistlikke saapaid alt laienevad püksid.
Moodne kostüümseelik oli mugava laiusega, kas päris sirge või alt veidi laienev. Kostüümijakkide pikkus oli väga erinev. Väga palju esines vöötatud kostüüme, kusjuures vöö oli sageli viidud puusadele. Ka kostüümide juures oli eelistatumaks kaherealine kinnis . Pluusi asemel kanti sportliku kostüümi all tihti kõrge kaelusega džemprit. Ka kleitide juures eelistati lihtsat sportlikku joont. Kõige populaarsemaks sai lihtne ühevärviline kleit, mida kaunistasid sirged läbilõiked või tepingud.
Särgilikult lihtsa tegumoega kleite kaunistasid sageli kontrastsed kandid, suured nööbid, punutud või tepitud vöö. Viimane oli enamasti vöökohast veidi allapoole viidud. Sportlik pandlaga või rõngaskinnisega vöö oli üldse praeguse moe üheks lemmikdetailiks. Mustrilistest kangastest olid oma positsiooni kindlustanud mitmesugused triibulised ja ruudulised riided. Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga , kergelt koolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „ Ebony “, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama. Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava  joonega . Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks. Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid , et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega.