Referaat meditsiini ajalugu - Ensüüm lüsosüümi avastamine 1923 ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928 (0)

Ensüüm lüsosüümi avastamine 1923 ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928
Alexander Fleming  (6. august 1881 Lochfield, Šotimaa – 11. märts 1955 London) oli šoti bioloog ja farmakoloog. Tema tuntumad saavutused olid ensüüm lüsosüümi avastamine 1923 ning antibiootikum penitsilliini avastamine hallitusseenest pintselhallikust 1928, mille eest ta pälvis 1945  Howard Walter Florey ja Ernst Boris Chainiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
Pärast Esimest maailmasõda uuris Fleming innukalt antibakteriaalseid vahendeid, sest ta oli näinud paljusid sõdureid suremas haavanakkusest põhjustatud sepsisesse. Kahjuks halvasid antiseptikumid patsientide immunoloogilise kaitse veel tõhusamalt kui bakterid . 1922 tegi Fleming olulise avastuse, avastas lüsosüümi. Töötades mõningate bakteritega , Flemingul nina tilkus, kukutades mõned limapiisad petri tassi peale. Bakterid kadusid järsku. Fleming avastas loodusliku aine, mida leidub pisarates ja nina limas, see aitab kehal võidelda mikroobidega. Fleming sai nüüd aru, et on võimalik leida aine, mis võib tappa bakterid, kuid ei kahjusta inimese keha.
Aastal 1928 uuris Fleming parajasti  stafülokokkide ehk kobarkokkade omadusi, mis on grampositiivsete bakterite perekond. Agarsöötmega Petri tassi pinnale kanti  plaatinatraadiga mõned stafülokokid ning seejärel inkubeeriti sobival temperatuuril, et bakterid paljuneksid. Pärast seda jäeti Petri tassike pingile ning seda vaadeldi mõne päeva tagant, et näha, kas värvus muutub. Veebruaris 1928 Pryce lahkus töölt Flemingi laborist, Fleming aga jätkas katseid ilma temata. Fleming veetis mitu nädalat hallitust uurides ja üritas teha kindlaks konkreetse aine hallitust, mis tappis baktereid. Pärast arutelusid, hallituse mükoloog CJ La Touche ’ga, kes töötas kabinet allpool, tegid nad kindlaks, et see oli Penicillium hallitus . Fleming nimetas aktiivse antibakteriaalse hallituse penitsilliiniks.
Tõenäoliselt tuli hallitus La Touche toast alumiselt korruselt. La Touche oli kogunud suure valimi hallitust John Freemanile, kes uuris astmat ja on tõenäoline, et mõned paiskusid Flemingi laborisse. Fleming jätkas mitmeid katseid, et määrata kindlaks hallituse mõju teistele kahjulikele bakteritele. Üllatav oli see, et hallitus tappis enamuse bakteritest. Fleming tegi täiendavaid katseid ja leidis, et hallitus on mittetoksiline. Ta ei suutnud panna ainet kestma nii kauaks , et seda saaks kasutada ka inimestel.
1940 aastal, II maailmasõja teisel aastal olid kaks teadlast Oxfordi Ülikoolis uurimas paljutõotavat projekti bakterioloogias, mida saaks parandada või jätkata keemias. Austraallane Howard Florey ja saksa pagulane Ernst Chain alustasid tööd penitsilliiniga. Kasutades uusi keemilisi meetodeid , suutsid toota pruuni pulbri, mis säilitas antibakteriaalset omadust kauem kui paar päeva. Nad katsetasid pulbrit ja leidsid , et see on ohutu. Nad võtsid sammu kaugemale kui Fleming: nad ei proovinud seda vaid Petri tassis, vaid süstisid seda elus hiirtesse. Kontrollitud eksperimendiga avastasid nad, et ravim ravis hiire , kellel oli bakteriaalne infektsioon. Edasi katsetasid nad ravimit inimesel ja said teada, et see toimib.
Uut ravimit vajati kohe sõjas, seega masstootmine algas kiiresti. Penitsilliini kättesaadavus II maailmasõja ajal päästis paljude elu, mis muidu oleks kaotatud bakteriaalsete nakkuste , isegi väikeste haavade tõttu. Penitsilliin suutis ravida ka difteeria, gangreeni, kopsupõletiku, süüfilise ja tuberkuloosi.
Kuigi Fleming avastas penitsilliini, suutsid Florey ja Chain muuta see kasutatavaks tooteks . Flemingule, Floreyle ja Chainile anti 1945 Nobeli preemia füsioloogias-või meditsiinis. Sellele vaatamata tunnustatakse Flemingut penitsilliini avastajaks.