Mõisate endistel omanikel lubati tavaliselt jääda rentnikeks 6. Talupoegade elu ning olukord Rootsi ajal. Peamised koormised: Teotöö, mis jagunes rakme- ja jalateoks Abitegu- hooajalised tööd mõisas nt sõnnikuvedu, aletamine, ehitustööd Mõisavooris käimine nt teravilja vedu sadamalinnadesse Naturaalandamid Rahalised koormised Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes 17.sajandil kinnitati talupoegade pärisorjuslik seisund ja sunnismaisus Peale redukt. Eesti talupoegade õ ja ma olukord paranes Mõisnikud võisid talupoja iga kell tagasi võtta kui ta pidi põgenema Peale pärisorjusest vabastamist muutus nende elu kergemaks ja hakati arvestama nende arvamusega. Talupojad olid kuninga alamad ja mõisnike võim nende üle vähenes 7
- teotöö, mis jagunes rakme- ja jalateoks. Iseloomulik oli teotöö pidev suurenemine. - abitegu e. hooajalised tööd mõisas- sõnnikuvedu, kütise põletamine (aletamine) ehitustööd mõisas jne. - mõisavooris käimine (näiteks teravilja vedu sadamalinnadesse). - naturaalandamid (hinnus; käsitöötooted jne.). 3) Talupoegade õigusliku seisundi muutumine 17.sajandil: A) Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes: - Rootsi riik kinnitas 17.sajandi keskel talupoegade pärisorjusliku seisundi ja sunnismaisuse. - Kasva eramõisate arv (aga eramõisa talupoegade elu oli kehvem, kui riigimõisa talupojal). - Mõisamaade laiendamisega kasvasid ka talupoegade koormised. - Eramõisates olid koormised normeerimata.
viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Mõisnikud takistasid ka talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vaja oli. Negatiivseks võib lugeda ka seda, et Rootsi ajal hakati Liivimaal läbi viima nõiaprotsesse. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud andekad inimesed. 10.Milliseks kujunes talupoegade õiguslik seisund Rootsi ajal (enne ja pärast reduktsiooni, riigi- ja eramõisates)? (lk 106) 1) Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes: - Rootsi riik kinnitas 17.sajandi keskel talupoegade pärisorjusliku seisundi ja sunnismaisuse. - Kasvav eramõisate arv (eramõisate talupoegade elu oli kehvem, kui riigimõisa talupojal). - Mõisamaade laiendamisega kasvasid ka talupoegade koormised. - Eramõisates olid koormised normeerimata. 2) Peale reduktsiooni eesti talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord märgatavalt paranes. 11
Tööjõu kasutamise eest maksis mõis riigile makse, arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjon- pandi kirja töövõimelised talupojad. Revisjoniraamatud- ajalooallikad, näha asutuse püsivust. 1783- pearahamaks, see suurendas maksude üldsummat. Hakati korraldama hingeloendusi, et panna kirja maksukohustuslik elanikkond. Varandusliku kihistumist polnud. Rootsi aeg kuni Rootsi aeg pärast Vene aeg 18.saj I Vene aeg 18.saj II reduktsioonini reduktsiooni poolel poolel kohus- teorent (jalarent, samad kohustused; maksuvabastused 1783- pearahamaks; tused rakmerent, abitegu); kohustused tuli viia esialgu, talu tuli nekrutikohustus- kümnis, naturaalrent, kooskõla talu uuesti üles ehitada; 25.a pikk, raharent; mõisavoor majandusliku koormised samad verekümnis
hetkeks oli neid üle 700 ehk üle kahe korra rohkem kui kuninganna valitsema asudes. Rootsi suurvõimu periood 1611-1718 Kristiina (1644-1654) Aadelkonna tähtsus tõusis ja Riiginõukogu mõju vähenes tunduvalt. Rahapuuduse tõttu pantis riik suurema osa maadest aadelkonnale. Tagajärjena võis 600 perekonda koguda maksu 2/3 riigi majapidamistelt. Riik oli suurtes rahalistes raskustes ja seda kuni Karl XI reduktsioonini. Rootsi suurvõimu periood 1611-1718 Kristiina (1644-1654) Riiki kutsuti kunstnike ja teadlaste kõrval ka välismaiseid kaupmehi, ärimehi ja tehnikuid, kes aitasid Rootsi majandust uuele alusele saada. Valloonid tõhustasid metallitööstust. Vaske toodeti palju ja 1644. a. kehtestati suured vaskrahad. Kõige suurem ehk 10-taalrine maksis 10 kg. Rootsi suurvõimu periood 1611-1718 Kristiina (1644-1654) Rajati esimesed Rootsi saatkonnad välismaal. 1649. a
Sileesiast. Juba Poola ajal oli Lahmusel veski ja väike kõrtsike, mis Rootsi aja alguseks 1624. aastaks laostus. See oli ka mõistetav, sest pärast Poola-Rootsi sõda ei jäänud Lahmuse külla praktiliselt ühtki elanikku. 1624. aastast oli Lahmuse valdajaks Heinrich Bock, kes oli Pärit Breslaust. Aasta hiljem, peale tema surma pärandus läänivaldus tema naisele. Lahmuse mõis jäi Bockide perekonna kätte kuni reduktsioonini, mil mõisast sai riigi omand. Lahmuse oli suhteliselt väike mõis. 1638. aastast on teada, et Lahmuse läänikülad olid: Layhma, Põhjaka, Mähel ja Vollula, kuigi Valula hiljem Taeverele ja Põhjaka Vastemõisale kuulusid. XVII sajandi nälja ja pikk sõdade periood mõjus rahvastiku arengule katastroofiliselt. Valduse pikkust ja laiust hinnati 0,5 miili. Lahmuse mõisal ei olnud maa-alaliselt erilist laienemise võimalust, aga väikesed põllud olid võrdlemisi viljakad
- Mõisniku privileeg ja iga mõisa kohta vähemalt kolm · Mõisnike tulubaasis kasvas mõisamajanduse tulude osakaal ja vähenes talurahva maksude osa · Mõisa puhaskasum võis olla isegi 86%, kuna tööjõukulud puudusid pärisorjuse tõttu · Mõisade kõrval kasvas ka talude hulk ja tühjad talud kadusid. Talurahvas Rootsi ajal · Talupoegade õiguslik, sotsiaalne ja majanduslik positsioon nõrgenes jätkuvalt kuni 1680ndate reduktsioonini · Rootsi aja lõpuks olid Eesti- ja LM-l kinnistunud terminid ,,pärisorjuslik talupoeg" ja ,,pärisorjus" · Kuna mõis oli avalik-õiguslik üksus, olid mõisnikul vastavad volitused: A. Õigus koguda mõisa heaks talurahvalt makse ja nõuda teokoormisi ja pidada talurahvast sunnismaisena. B. Kohtuvõim ja piiramatu kodukariõigus: - Kehalised karistused, mh piitsutamine, mida Rootsis tauniti
annaabi.ee 
