4. Erich Maria Remarque`i "Triumfikaar" on lugu saksa pagulase Ravici elust. Ravic elab hotellis "International", mis on pagulaste elukoht Pariisis. Mees on ametilt arst ja töötab illegaalselt ühes kliinikus. Ravic on üksik mees, kes peab kogu aeg valvel olema, et teda ei leitaks ja maalt välja ei saadetaks. Ühel õhtul kohtub ta Seine`i jõe sillal kauni naise Joaniga, kellesse ta armub. Naine on endast väljas, sest tema mees lebab hotellitoas surnuna. Ravicil hakkab Joanist kahju ja ta võtab naise endaga hotelli kaasa, kartes, et muidu võib see jääda nende esimeseks ja ka viimaseks kohtumiseks. Ravici ja Joani juhuslikust tutvusest saab alguse suur armastus. Ravicil on ka sõber Morozov, kes elab temaga samas hotellis ja töötab lokaalis uksehoidjana. Morozov aitab Joanil saada tööd samasse lokaali. Raamatu alguses on meeleolu lõbus ja kogu aeg pidutsetakse, vaatamata sellele, et neid varitseb maalt väljasaatmise oht. Teose
ta kordagi. Ta jäi truuks oma esimesele naisele ja ka Joanile, kes pani Ravici tundma, et ta suudab uuesti armastada. Kui Ravic Prantsusmaalt välja saadeti, leidis Joan endale uue mehe. Ravicile tegi see küll haiget kuid ta jäi truuks ja lasi Joanile minna. Kui kiiresti võivad puruneda inimese unistused? Teoses oli tegelane nimega Kate. Ta oli elujõuline, tugev ja naine, kes teadis, mida tahtis ja kuidas seda saavutada. Kate oli Ravicile hea sõbranna, kellega oli Ravicil meeldiv suhelda ja koos aega veeta. Kui Kate läks lahku oma abikaasast, tahtis ta minna Ameerikasse ning seal luua endale pere ja veeta oma vanaduspõlv seal. Ennem minekut oli vaja talle teha veel viimane operatsioon, mille käigus Ravic avastas tal vähi. Kate'ile ei öeldud seda ja iga järgnev kord, kui Ravic nägi teda teadis ta kuidas see vähk Kate'i järk-järgult tapab. Sellega purunes ka Kate'i unistus veeta oma vanaduspõlv Ameerikas
emigrant Ravic ja lauljanna ning näitlejanna Joan, kes kohtuvad ühel õhtul Pariisi tänaval ja sealt saab nende omapärane suhe alguse. Kõrvalteemana on veel Ravici kättemaks Haake'ile, kes oli teda vangilaagris julmalt piinanud. Esimene probleem on kas kättemaksust võib teha elu eesmärgi. Ravic haudus kättemaksu haakele kes olin eelnevalt teda piinanud. lõppuks Ravic tappis haake metsas ära. Teiseks põhiprobleemiks võib pidada seda, miks peatakse uhkust armastusest tähtsamaks. Ravicil ja Joanil on suur uhkus kaelas. Seda loeb välja igal realt – kuidas käib nendes sisemine võitlus südame ja mõistuse vahel. Ja lõpuks see rikkuski ära nende suhte. Peategelaseks on pagulane Ravic, endine haigla peaarst ja suurepärane kirurg. Ta elab illegaalselt Pariisis ja opereerib inimesi salaja prantsuse doktorite Veberi ja Durant' juures, et raha teenida. Tema elu on päris heal järel, võrreldes teiste pagulastega. Teiseks peategelaseks on Joan Madou
lõbu ega hooligi endast, vaid hoolitseb teise eest ja ehitab meeleheite põrgust paradiisi." Üht ,,meeleheite põrgut" kirjeldab saksa kirjanik ja humanist Eric Maria Remarque oma teoses ,,Arc de Triomphe" Arst varjunimega Ravic on saksa pagulane. Ta on põgenenud natsistlike piinajate eest ja varjab end illegaalina Pariisis. Raske on kujutada ette midagi veel vähem romantilist kui selline põgenikuelu. Ravicil puudub kõik, mida tavapäraselt arvatakse õnneliku elu ja heaolu aluseks. Tal ei ole kodu, lähedasi, mitte keegi ei tohi teada tema tegelikku identiteeti ning armastatud tööd kirurgina saab ta teha vaid tänu neile, kes on valmis tema olukorda ära kasutama, lõigates endale Ravici pealt suurt kasu. Näib, et Ravic ei peaks olema enam võimeline pakkuma teistele inimestele mingit hingetuge, mitte midagi sellist, millest lähtuks suur tunne, eneseohverdus.
mittelubatud piiriületamine, ning et saaks tagasi tulles oma vanasse hotellituppa tagasi minna. Arstina ta ei saanud Prantsusmaal praktiseerida, kuna prantsusmaa tunnustas ainult neid pabereid, mis olid kohalikus riigis välja kirjutatud. Samuti ei saanud ta lubada endale selliseid elementaarseid asju nagu abielu sõlmimine ja autojuhiload. Kuid lubade kohta ütleb ikka rahvasuu: ,,Ega siis load ei sõida." Niisamuti ei olnud ka Ravicil sellest sooja ega külma ning sõitis sõbra renditud autoga muretult ringi, kasutades seda reisile minekuks ning võikaks kuriteoks. Ta oli oma mõtetes juba tuhandeid kordi mõelnud, et kuidas tapab Haake tema ülekuulaja tagaotsitavate varjamise eest. Mõrva sooritas ta perfektselt, ühtegi jälge ei jäänud Haake ja tema vahele ,.kui ainult see, et ta oli Haakega samas baaris viibinud mõned minutid. Peale kuritegu langes tal nagu kivi südamelt ,kuna oli sooritanud oma kättemaksu.
" Seda, keda ta tõeliselt ihaldas, ei saanud ta kunagi. Alles teose lõpus tuleb välja, et ainus mees, keda Joan armastas oli Ravic, kõik teised mehed olid ainult pöörasus. Ka Ravic tunnistad, et oli Joani armastanud. Teoses valitseb ka teine probleem- kättemaks. Ravic vihkab sügavalt Haake. Haake on mees, kes oli teda aastaid tagasi Saksa koonduslaagris piinanud, tapnud tema sõpru ning armastatu. Nii seabki Ravic endale eesmärgi, Haake tappa. Ravicil õnnestub Haake lõksu meelitada ja tappa. Haake mõrvamine on Ravici jaoks justkui eneseteostus. See on midagi suuremat kui isiklik kättemaks. Ravic saavutas kättemaksu ja hingerahu. ,,Miski oli valla pääsenud ning barrikaad oli kõrvaldatud, jubeda hirmu kangestunud pilt elust ega olnud enam kinni külmunud nagu kõik need aastad." Võiks arvata, et eluraskused olid Ravicit muserdanud, aga tegelikult olid need teinud teda ainult tugevamaks.
uksele koputamas. 4. Põhisündmused: 1.) Ravic kohtub Joane´iga sillal ja viib ta enda hotelli, tänu millele nad mõlemad armuvad. 2.) Ravic näeb Prantsusmaal Haaket, kes oli teda kunagi peksnud ja piinanud. Ravic sõbruneb Haakega, meelitab ta metsa ning siis tapab ta. Kuna Haake oli natsidel ainult üks väike lüli, siis ei hakatud tema kadumisest suurt numbrit tegema ja ilmselt ei pandud seda tähelegi. Ravicil ei olnud üldse kahju, et ta Haake ära tappis, vaid pigem tundis röömu, et sai kätte maksta .3.) Ravic arreteeriti, kui ta aitas ühe õnnetuse ohvrit. Ülekuulajaks oli mees, keda Ravic oli opereerinud. Ravic topiti kolmeks kuuks vangi ja peale seda saadeti riigist välja. 4.) Näitleja, Joan´i armuke, ärples Joan´i ees relvaga ja lasi ta kogemata maha. Joan´i haav oli nii hull, et teda päästa ei õnnestunud ja ta suri hiljem haiglas. 5
sõnadesse. Ehkki mehel polnud võimalik ametlikult arstina töötada, oli ta omal alal tegelikult märkimisväärselt hea. Tal jätkus piisavalt külma närvi operatsioonide läbiviimiseks, ent sellegipoolest liigutasid teda sisimas sügavalt mis tahes meditsiinialased ebaõnnestumised. Õnneks oli ta võimeline äpardustega kaasnevatest tagajärgedest päästma arvukalt patsiente, asendades saladuskatte all pidevalt doktor Duranti. Loomulikult oli tasu minimaalne, ent Ravicil polnud raha teenimiseks muud valikut. Arstiametile truuks jäämine sai kord mehele ka saatuslikuks, jäädes õnnetusjuhtumil abiks olles vahele politseile. Ravic vajas opereerimist seda tehes võis ta end välja lülitada kõigest muust ja keskenduda millelegi konkreetsele. Saksa päritolu ei mänginud Ravici elus enam muud rolli kui vaid piiras tema elamistingimusi välismaal viibides, sest just sinna oli mees suundunud vastumeelest Natsi-Saksamaa riigikorra suhtes
Kunagi oli elu väga kerge, komplikatsioonideta. See oli siis kui inimesed kõigega oma pead ei vaevanud. Ka Ravic oleks võinud oma eluga rahul olla - polnud ta ju sama troostitus olukorras kui kõik need teised emigrandid, kes kõikusid piiridel mujal Euroopas. Tal oli töö, sissetulek, suhteline turvalisus... Siiski oli õnnest puudu veel midagi. Imelik, et on tingimata vaja teise inimese poolehoidu ja armastust, teadmaks et oled siiski väärt elama. Ainult seda teadmist oli Ravicil vaja õnneks. Haakele kättemaksmine üksi poleks seda suutnud. Kogu teose õhkkond on kuidagi hall ja vihmane. Joani ja Ravicu armastus on ainus valguskiir selles, nagu oleks ainult see võimaldanud näha päikest ja kogu ilu enda ümber. Huvitavalt on selles tagaplaanile jäetud Remarque teistes teostes nii tähtsad pagulaste põhilised probleemid - kuidas ellu jääda ja leida mingisugunegi turvalisus ja esile tõstetud idee, et armastus tuleb ise, seistes saatusest väljaspool ja
operatsiooni edukalt läbi viis, opereerides oma sõpra Kate Hegeströmi. Ravici süüdistatakse riigi reetmises kuna ta varjas oma kaht sõpra, keda Gestaapo otsis, üks sõpradest oli päästnud ta elu kuulirahe alt eikelligimaal ning teine oli sõbraks juba lapsepõlvest. Teose alguses kohtab Ravic novembrikuu hilisõhtul heledate juuste ja kaame, surnud silmadega itaalia päritolu ja vaba eluviisiga naist Joan Madou`d, kes sihitult ringi käib ja on liialt väsinud, et magama heita. Ravicil hakkab temast kahju, ta pakub naisele sigaretti, teeb talle välja paar jooki ning annab ka öömaja Internatsionalis- pagulaste hotellis, kus ta ka ise peatub. Veedetakse ühine öö kitsukeses hotellistoas. Järgmisel hommikul helistatakse Ravicile ning kutsutakse ta opereerima naist, kes on lasknud endale nurgatorhtri juures aborti teha. Ravic töötab illegaalselt Veber`i kliinikus, tehes operatsioone nii Veberi enda kui ka ihne doktor Duranti eest, saades
Lõpu poole, sõja ähvarduses, muutub meeleolu süngemaks. Ravic elab pagulaste hotellis "Internationalis". Seal elab ka tema sõber Morozov. Morozov töötab ühes kohalikus lokaalis uksehoidjana. Tänu temale saab ka Joan sinna tööle. Kuna Ravic elab Prantsusmaal illegaalselt, siis ähvardab teda pidevalt Prantsusmaalt väljasaatmise oht. Olles kord Joaniga Antibesis puhkusel, abistab ta arstina üht naist, kes sai vigastada. Kohale tuleb ka politsei, kes palub Ravicil politseijaoskonda tunnistusi andma tulla. Ravicilt küsitakse passi ja dokumente, aga tal neid ei ole ja siis ta valetab , kuid tema valedele saadakse jälile ja ta saadetakse maalt välja. Ravic naaseb kolme kuu pärast. Joan oli leidnud omale mehe, kes on ka näitleja ja jumaldab teda lõputult. Kuid Joan armastab ikka Ravicit ja Ravic armastab teda ka. Kuigi Joanil on oma mees , käib ta pidevalt Ravici pool juttudega, et tahab tagasi tulla, mees saadab
annaabi.ee 
