Marie'l oli igaks päevaks erinev riietus. Päevas pidi tualette vahetama 3 korda. Mehed: · nuusktubakas ja sellega kaasnevad toosikesed · meeste püksid muutuvad liibuvaks · kingatelt kaovad ära rosetid, jäävad pandlad · siidisukad · parukad muutuvad väikeseks · kolmnurksed mütsid (kaenlaall kandmiseks) · meeste moodi hakkab dikteerima Inglismaa (varem Prantsusmaa) · meestel praktiline rõivastus, mugavus · tekib frakk, mis oli algselt jahimeeste, ratsutajate rõivas, materjaliks kalev, seda kanti säärsaabaste ja pükstega · meestel ja naistel redingot algupärane meeste ülerõivas, millel on palju kraesid
Ratsasporti kui väga kallist spordiala said Eestis algselt harrastada vaid sõjaväelased ja vähesed rikkad eraisikud. (Kollom 1981: 174) Esimesed ratsutamisvõistlused peeti Tartu lennuväljal 1921. aastal. II maailmasõja alguseks olid Eesti ratsasportlased saavutanud märkimisväärse taseme, kuid sõda katkestas arengu. Ratsutamise takistussõidu areng jätkus juba nõukogude Eestis sõjajärgseil aastail. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963. aastal osales Euroopa meistrivõistlustel. (Kollom 1981: 191) Nõukogude Eesti ratsaväes, millest arenes välja siinne ratsasport, olid õige olulisemaks tagatiseks head, vastupidavad, vähenõudlikud ja küllalt kiired ratsahobused, tõelised
töö viljast tori hobusest. Tõu iseloomustus Vana-tori hobune Eelmise sajandi 50nendateks aastateks oli väljakujunenud mitmekülgsete omaduste ja võimetega tori hobune, kes sobis kasutada põllumajanduses ja trantspordis. Tänapäeval on hobuse ülesanne muutunud. Põllumajanduseks aretatud tõugudele tuleb leida uus rakendus. Rohkem kui pool sajandit tagasi kujunenud tori hobune leiab tänapäeval rakendust ratsaspordis, rakendispordis, harrastajate ratsutajate seas, turisminduses ja võib öelda, et ei ole hobustega seonduvat ala, kus vana-tori hobusega ei sobi tegeleda. 2 Vana-tori hobuse välimik Vana-tori hobune on kuiva, tugeva kehaehitusega, ühtlase välimikuga ja hästi kohanenud ilmastiku-, söötmis-, pidamis- ning kasutamistingimustega. Domineerivaks värvuseks on vana-tori hobustel raudjas tumedamate ja heledamate varjunditega
Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. 8% 5 Järvamaa kutsehariduskeskus EESTI HOBUSE KASUTUS Paljude ratsutajate arusaama kohaselt on eesti hobune ratsaspordi jaoks sobimatu oma suutmatuse tõttu pakkuda LääneEuroopast pärinevatele tõugudele piisavat konkurentsi, arvatakse, et ta ei suuda võistelda suurte hobuste klassis. Seda võib järeldada sellest, et suurem osa Eestis takistussõiduga tegelevatest ratsasportlastest pole valinud võistlemiseks eesti hobust. Kuigi suurem osa eesti tõugu hobustest ei suudagi konkureerida suurt kasvu
esindajatega, paraku võtsid II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon selle võimaluse." (Teele Metstak, 2014). ,,Ratsutamise takistussõidu areng Eesti NSV-s algas sõjajärgseil aastail. Arengut toetasid ratsaspordiinstruktorite ettevalmistamine vabariigi kõrgkoolides (TRÜ ja TPI), ratsutamise viljelemine kolhoosides ja sovhoosides, ratsutamisosakondade loomine laste ja noorte spordikoolide juurde. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel." (Teele Metstak, 2014). ,,1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema avati
populaarsetest ratsaspordi veteranide takistussõitudest, mida peeti tolle aja erinevatel tähtpäevadel ja populaarsetel ratsavõistlustel (ERL, Harrastussport). Eesti iseseisvuse 8 taastamise algusajast on suurenenud ratsutamist harrastavate laste, noorte ja täiskasvanute arv, kes tegelevad siiani harrastusspordiga ning mitmest ratsanikust on ka sirgunud edukad sportlased. Sellega seoses tekkis ERL suurenenud harrastus ratsutajate arvuga ka vajadus tekitada spetsiaalne võistlusklass, mis sobis ratsutamist hobikorras harrastavale ratsutajale. Nii sai alguse harrastussport Eestis. 2012.a toimusid esimest korda üheskoos juuniorite, noorte ja seeniorite meistrivõistlustega ka harrastajate meistrivõistlused. Kuigi ratsaliidu fookus on ikka veel saavutusspordil ja tippspordil, ei saa ERL harrastajaid tähelepanuta jätta. ERL
Õues kutsus ta venna ja vanamoori, käskis neid Agnest valvata ja temale seltsiks olla. «Kas veel ei hakka painduma?» sosistas Christoph irvitades. «Kui ei paindu, siis murran!» kiristas Ivo Vastuseks. Vahtidele ütles ta: «Teie vastutate oma peadega selle eest, et preili telgist välja ega keegi võõras telgi ligi ei pääse,» 354 Siis targas ta hobuse selga ja kihutas tuhatnelja linna poole. Paar tundi hiljem ratsutas seltskond suuri saksu linnast Schenkenbergi laagrit vaatlema. Ratsutajate seas olid Tallinna bürgermeistrid Friedrich Sandstede ja Dietrich Korbmacher, mõisameeste pealik Kaspar von Mönnikhusen ja junkur Hans von Risbiter. Mönnikhusen oli Kuimetsa õnnetusest saadik veel tõsisemaks ja kärsitumaks muutunud, kuna junkur Hans veel endine kergemeelne hoopleja ja luiskaja oli; tema loomus oli liig pealiskaudne, ta vaim liig madal, et õnnetuse tundmus seal sügavaid juuri oleks võinud ajada. Kahtlemata oli junkrul
Mathieu *. Kuninga ratsurid, kelle keskel vaprana välja paistis Phoebus de Chäteaupers, ei and- 1 Turini piirates ühtlasi ise ümber piiratud (lad. k.). 447 nud armu. Kes torkest pääses, seda tabas mõõk. Halvasti relvastatud hulgused vahutasid vihast ja läksid vastastele hammastega kallale. Mehed, naised ja lapsed hüppasid hobuste laudjaile ja kaeltele, lõid kassidena neisse oma hambad ja küüned. Mõned virutasid küttidele tõrvikud vastu vahtimist. Mõned viskasid raudkonksud ratsutajate kaela taha, sikutasid nad sadulast maha ning kiskusid nad maas lõhki. Eriti paistis nende hulgas silma üks hulgus, kes laia läikiva vikatiga tükk aega hobuste jalgu niitis. Ta oli hirmuäratav. Ise inises ta laulda ja võttis vahetpidamata oma vikatiga hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid. Nõnda astus ta sammsammult edasi kõige tihedamasse ratsasalka peaaegu takti lüües ja jõudsalt hinge tõmmates, 2 6 5 nagu kunagi niitja, kes oma viljapõldu kokku paneb
annaabi.ee 
