See oli tähtis vaesematele kodanikele, kellel olnuks muidu raske või lausa võimatu oma põhitööd kõrvale jätta ja üksnes riigi asju ajada. (+)Ateenas ei kuulunud kodanike hulka naised, orjad ega võõramaalased. (-) Nad pidid riigile regulaarselt maksu maksma ja teenima vajaduse korral Ateena sõjaväes.(-) Vana- Roomas asus ühiskonna kõige kõrgemal astmel pärilik senatiaristokraatia.(-) Vahepeal oli Vana-Rooma nii vabariik kui ka keisririik.(+) Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. (-) Senaatoritest ja ratsnikest moodustus rooma ühiskonna ülemkiht. Neist madalamal seisid linnade käsitöölised ning maal elavad vabad talupojad ja rentnikud.(-) . Tagamaks proletaaride kuulekust, hakati neile ära elamiseks juba vabariigi lõpuperioodil riigi kulul tasuta vilja jagama. Keisririigi ajal sai rooma proletaaride viljaga varustamisest riigivõimu üks olulisemaid ülesandeid. (+)Madalamate
Lääneprovintsid (Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia ja Britannia) aga olid enne roomlaste vallutamist alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis, suuremad linnad tekkisid alles pärast Rooma võimu alla minekut. Jõukuselt ning arengutasemelt jäid lääneprovintsid Idamaa omadele alla. Idaprovintsid ekportisid paljusid tooteid ning seal kõneldi Kreeka keelt. 12. Rooma linn Roomast sai Vahemere maade suurim linn. Roomas elasid senaatoriperesid, ratsanikuseisuse liikmeid, keskmise jõukusega käsitöölisi ja poodnikke, aga ka arvukalt proletaarlasi. Keeleks oli ladina keel. Keisririigi ajal hakati linna sihipäraselt välja ehitama. Ehitati templeid, foorumeid, arenes välja kanalisatsioonisüsteem, hakati rajama korruselamuid. Peamise ehitusmaterjalina kasutasid roomalsed tellist. 13. Rooma perekond ja eluolu Rooma perekond oli patriarhaalne, kus võimutäius kuulus pereisale, kelle
pärinesid senaatorite seast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda tema valget rüüd toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kellel piisas jõukust endale ratsahobuse hankimiseks, ja sõja korral teenisid nad ratsaväes
kutsuda 6) Censor ja censio; census neil oli võim nimetada keegi „ebaväärikaks“ tsensoreiks valiti auväärseid, oma karjääri lõpul olevaid inimesi (tavaliselt endisi konsuleid), kel polnud kellegagi konflikte jaotasid kodanikus census’e järgi gruppideks ; määravad maksude suuruse ja avalike tööde mahu.Valvasid moraali järele. pidasid senaatorite nimekirja. võisid neid tagandada. pidasid arvet ratsanikuseisuse üle 7) Diktaator diktatuur: vana ametipost, mille järele tekkis vajadus rahutuste jm ärevatel aegadel pidi olema patriits.määras konsul senati ettepanekul.seda juhtus harva.kogu imperium kuulus talle. See on ainuke ametipost, millele ei kehti kollegiaalsuse printsiip. võim kehtis vaid 6 kuud. valib endale ise abilise: magister equitum 8) Keiser Kodanikkond. Perekond 1) Laiendatud perekond
Senaatorid olid suurmaaomanikud, kuid saatsid oma elu mööda Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionide ülemad pärinesid senaatorite seast. Senaatoritele järgnesid ratsanikuseisus ja ka nemad olid ka rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt olid need lihtsalt roomlased, kes suutsid endale hobuse hankida ja sellega sõja korral appi minna. Selline eritähendus kadus, aga kiiresti ja edaspidi olid ratsanikuseisused need, kes olid saavutanud teatud rikkuse. Ka ratsanikuseisuse esindajad võisid olla suurmaaomanikud, aga senaatoritest erinevalt tegelesid nemad kaubandusega, paljud neist tegelesid ka impeeriumi rahaasjadega. Tihti määrati ka just nemad kohtunikeks. Seega ratsanikud ja senaatorid moodustasid rooma ühiskonnas ülemkihi. Neist madalamale jäid linnade käsitöölised ja maal elavad vabad talupojad ja rentnikud. Nagu ka Kreekas oli ka Roomas orjanduslik demokraatia. Orjade hulk hakkas eelkõige vallutussõdade tulemusena kiiresti suurenema
põlvekaitsetest, nelinurksest kumerast kilbist, viskeodast ja lühikesest sirgest mõõgast. Leegion rivistus väiksemate ristkülikutena, mis asetsesid nagu malelaua ruudud. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne. 4.4 Ühiskond & eluolu Seisused 1. Kõige kõrgemal astmel asus pärilik senat-aristokraatia. Senaatorid olid suurmaaomanikud. Senaatori võis ära tunda valget rüüd ehk toogat ehtiva punase värvi järgi 2. Ratsanikuseisuse moodustasid rikkad ja mõjukad inimesed, kellel oli piisavalt vahendeid ratsahobune muretsemiseks. Nad tegelesid kaubandusega ja olid kohtunikud. 3. Linnade käsitöölised, vabad talupojad ja rentnikud Orjad ja vabakslastud Orje kasutati põllumajanduses, kaevandustes, teenijatena, oskustöölistena, arstidena ning õpetajatena. Omanik võis orjaga teha mis tahtis. Sageli lasti orjad tänutäheks vabaks Perekond ja kasvatus Lk. 181 Kalender Lk. 182 Rõivastus ja toit Lk. 182
mõistega nobiliteet), Keisririigi ajal hakkasid aga valitsejad arvama senati liikmeteks ja seega ka senaatoriseisusesse roomlaste kõrval üha enam Itaalia linnade ja provintside ülemkihi esindajaid. Senaatorid olid suurmaaomanikud. Nende elu möödus aga Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionide ülemad pärinesid senaatorite hulgast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda purpurpinase triibu järgi tema valgel rüül - toogal. Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse liikmed olid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kes olid piisavalt jõukad, et hankida endale ratsahobune ja teenida sõja korral ratsaväes. Kuid ratsanikeseisus kaotas juba varakult oma sõjalise tähenduse ja hakkas tähistama lihtsalt teatava jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Nagu senaatorite, nii oli ka ratsanike seas suurmaaomanikke. Kuid senaatoritest erinevalt
annaabi.ee 
