Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusid senaatoriteks ka esamlt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia edindajaid. Senaarotid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega roomas, kus nad olid kõrgemates riigiametites, nende sest määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisusest. Algselt loeti ratsanikeks neid , kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud rooma kodanikke, paljud neist oli suurmaavaldajad. Erinevalt senaatoriitest tegelesid enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse või finansasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia,kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajaid. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad kuid veetsid enamiku aega Roomas,kus nad olid kõrgemates riigiametites,nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisus-sinna kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased,kes jäid väljapoole senaatoriseisust.Algselt loeti ratsanikeks neid kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. See tähendus kadus aga üsna pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nim ratsanikeks lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke,paljud neist olid suurmaavaldajad.Erinevalt senaatoritest tegeles enamik siin seisuses kaubanduse ja finantsasjadega.Just neist said impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametnikud.Sageli määrati ratsanikke ja kohtunikeks
Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigi-ametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid, kes jaksasid osta omale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes, kuid see tähendus kadus õige pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Erinevalt senaatoritest tegeles enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametni-kud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud , senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia, kuid keisririigi ajaal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Nad olid kõrgemates riigiametites, nende seast määrati leegionite ülemaad ja enamik provintside asevalitsejad. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid ,kellel oli jõukust hankida endale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes. Neist said impeeriumi rahaasjadega tegelevateks ametnikeks. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks. Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride ehk varatute linnaelanike hulk. Kõik nad olid Rooma kodanikud. Roomas oli orjanduslik ühiskond
Jaotuse aluseks oli medimnos (mahu mõõtühik, millega mõõdeti veini ja teravilja). · 500-lised võisid kuuluda igasse riigiametisse. Sõja ajal pidid nad oma raha eest ehitama ja mehitama sõjalaevu. Rahu ajal pidid korraldama seltskondlikke meelelahutusüritusi (teatrietendused, spordivõistlused). 3 · 300-lised on nim ka ratsanikeks, kuna sõja ajal oli neil kohustus ilmuda armeesse hobusega ratsanikuna. Varustus oli väga kallis, seepärast polnudki ratsanikke palju. Nad olid tagala ja külgede kaitseks. Õigused olid piiramatud. · 200-lised on nim ka hipliitideks. Sõja ajal pidid tulema sõjaväkke raskerelvastuses jalaväelastena. Varustus: allalastaba nina kaitsega kiiver,
Ülemkihti kuulusid keiser, senaatoriseisus ja ratsanikuseisus, alamkihti kuulusid vabd mehed, vabakslastud ja orjad. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Senaatorid olid suurmaavaldajad, veetsid enamiku ajast Roomas, nad olid kõrgemates riigiametites ja nende seast määrati leegionide ülemaid ja provintside asevalitsejaid. Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Keisririigi ajal nimetati ratsanikeks neid, kes olid piisavalt jõukad, mitte neid kellel oli hobune ja kes teenisid sõjaväes. Sageli määrati ratsanikke kohtunikeks. Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud. Roomas oli orjanduslik ühiskond. Orjad olid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest, nende seas oli haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid. Orjad töötasid latifundiumides, käsitööliste kodades ja kaevandustes
(Müseler,2007). Esikohal asub armastus hobuse vastu ning võime teda mõista (Mauring, 1988). Head ratsanikku peab iseloomustama kannatlikkus, oskus end valitseda ning rahulik meel. Ratsanik peab oma partnerit kohtlema õiglaselt ning vigasid endast leidma, kui et hobusest (Kollom, jt., 2008). Õige on ratsutamisega alustada lapseeas, et harjuda tasakaalu hoidmise ja hobuse juhtimisega. Siiski võivad headeks ratsanikeks saada inimesed, kellel on ratsutamiseks vajalikud füüsilised ja psüühilised eeldused (Mauring, 1988). Psüühilised eeldused on eriti tähtsad selleks, et mõista hobust. Tuleb tundma õppida hobuste psüühikat ja selle abil kujundada tingrefleksid. Füüsilise eeldusena peab inimene nägema suurt vaeva oma tasakaalu ning hea rühi arendamisele, mis loob vajadusel ka vastupidavuse ning tugevuse (Pferdewissen).
annaabi.ee 
