trikloroetaan. DDT-d kasutati alguses II maailmasõjas parasiitide tõrjeks, kuid hiljem hakati seda üha rohkem kasutama põllumajanduses. Hoolimata sellest, et malaariasääskede tõrjeks kasutatud aine päästis II maailmasõja ajal hinnanguliselt 1 miljoni inimese elu on tänaseks enamuses maailma riikides DDT kasutamine keelustatud. Keelustamise peamiseks põhjuseks oli see, et DDT on ohtlik nii loomadele kui ka inimestele. DDT koguneb organismis rasvkudedesse ja kandub toiduahelat pidi edasi, mille tagajärjel toiduahela lõpus esineb väärarengut ja surma. Lisaks sellele on DDT ka mullas ja vees erakordelt püsiv, mistõttu võib tema kahjulik toime esineda alles aastaid peale kasutamist või kokkupuudet. Samuti võib ta ka kanduda väga kaugele esmasest tarvituskohast. Nii on DDT leitud ka näiteks pingviinide rasvkoest Antarktikas, hoolimata sellest, et Antarktikas pole DDT-d kunagi kasutatud
kuulub talk, panna näole, kõhule ja genitaalide piirkonda. Toonivate kreemide koostisse kuuluv talk on praktiliselt ohutu. Siiski tekitab puuder toppe, mis ärritavad nahka hõõrdumise tõttu. Siiani pole tõestatud, et puudril oleks nahka kaitsev või raviv efekt. Triklosaan Leitud deodorantides, hambapastas, vedelseebis, intiimseebis, suuvärskendajas, riietes. Kasutatakse antibakteriaalse ainena. Uuringute järgi on tegemist bioakumuleeruva ainega, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Selle aine tootmisel, põletamisel või kokkupuutel päikesevalgusega võivad tekkida dioksiinid (vähkkasvaja oht). Triklosaani kasutatakse bakterite tapmiseks. Bakterid tasapisi kohanduvad ja muutuvad tundetuks sama ainet sisaldavate antibiootikumide suhtes. Pideva tarbimise puhul esineb oht normaalse mikrofloora häirumiseks ja resistentsete bakteritüvede tekkeks. Samuti võivad antiseptikumid liigselt nahka kuivatada ja soodustada põletiku teket.
1. Osa kasutab organism kohesteks energia vajadusteks. Liigse versuhkru teisaldamine on põhiprioriteet ning seega jääb keharasvast energia tootmine katki ning võib sellisena püsida tunde pärast süsivesiku rikast toidukorda. 2. Ülejäänud töötleb organism umber glükogeeniks ning talletab lihastesse ja maksa hilisemaks kasutamiseks. 3. Kõik ülejäänud aga pärast glükogeeni sünteesi töötleb organism ümber triglütseriidiks ning transporditakse vereringe kaudu rasvkudedesse hoiule. Teisisõnu muutub kõik ülejäänud keharasvaks. NB! Kõik süsivesikud lagundatakse seedimise käigus suhkruks. Kuigi inimkeha on suutlik muutma suhkrut rasvaks, ei suuda ta muuta rasva suhkruks. Seega kui Sa töötad suhkru peal, vajad Sa pidevalt oma einetes süsivesikuid, mis hoiab Sind suhkru põletus reziimis ning takistab rasvade põletamist. Kui miski segab suhkru peal töötaval inimesel saamast suhkruvarudest
läbi umbes 1.5 liitrit minutis. Maksasagarike sisemuses moodustub sekretoorne sapikapilaaride võrgustik. Talitlus Maksa läbib intensiivne vereringe ja kõik sooltest verre imenduvad toitained (rasvad, valgud, glükoos, mineraalid, vitamiinid) juhitakse kõigepealt maksa. Eesmärgiks on toitained muuta organismi rakkudele omastatavaks. Üleliigsed süsivesinikud ja valgud muudetakse maksas rasvhapeteks ja triglütseriidideks, mis ladustatakse rasvkudedesse, et vajadusel energiallikana hiljem kasutada. Maks tunneb ära toksiinid ja valmistab need ette eemaldamiseks või muudab vähem kahjulikuks. Mürkaineid tehakse kahjutuks maksarakkudes olevate Kupferi rakkude abil, seejärel eemaldatakse kehast erituselundite kaudu.Näiteks valkude ainevahetuse käigus vabaneb ammoniaak, mis muudetakse maksas uureaks (uriini peamine koostisosa). Verega liigub uurea neerudesse, kus filtreeritakse välja uriin.
Kui glükogeeni varud on ammendatud, siis on maks võimeline veresuhkru taseme säilitamiseks muutma aminohappeid glükoosiks. 1.1.3 Rasvade ladustamine Rasvade ainevahetuses oksüdeerib maks energia tootmiseks triglütseriide. Maksas sünteesitakse lipoproteiinid (valgu ja rasva ühend). Maks muudab üleliigsed süsivesikud ja valgud rasvhapeteks ja triglütseriidideks, mis seejärel transporditakse ja ladustatakse rasvkudedesse. Maks sünteesib suuri koguseid kolesterooli ja fosfolipiide. Osad nendest pakitakse kokku lipoproteiinidega ja tehakse nii keha jaoks kättesaadavaks. Ülejääk eritatakse sapiga kolesteroolina või sapihapetena. 1.1.4 Kolesterooli tootmine ja detoksifikeerimine Maksas nii toodetakse kui ka detoksifikeeritakse kolesterooli. Kui seda vajatakse rohkem, siis seda toodetakse juurde, kui vähem, siis lagundatakse. Kolesterool on peamine hormoonide ülesehitusmaterjal
(09.10.2009) Transrasvu suurendavad veres ,,halva" kolesterooli hulka ja vähendavad ,,hea" kolesterooli hulka. See toob kaasa südame- ja veresoonkonna haigusi. Transrasv on loomsest odavam ja säilib paremini. Transrasvade häda seisneb selles, et üritatakse toota odavalt ja saada võimalikult suurt kasumit. Suurem osa tarbitud rasvadest läheb energiaks. Ülejäänu ladestub, jääb organismi rasvkudedesse. Osa neist koguneb tavaliste rakkude, näiteks südame- ja ajurakkude membraanidesse. Transrasva molekul on aga jäigem või tahkem kui loodusliku konformatsiooniga tsisrasvhappe oma. Ülo Niinemets üritab transrasvu vältida nii palju kui saab. Kui ta näeb pakendilt, et toiduaine sisaldab hüdrogeenitud taimerasva, siis eelistab seda mitte osta. Ta ei söö küpsiseid, eriti ka mitte valget saia, kui seda pole just hüdrogeenimata rapsiõliga valmistatud. Niinemets
saastunud õhku. Põhiliselt puutuvad pentaklorobenseeniga kokku need inimesed, kes töötavad sellises firmas, kus valmistatakse või kasutatakse seda ainet. Pentaklorobenseen võib õhku sattuda tootmise ajal. Kahe ahvi peal tehtud katses anti mõlemale ühekordne doos pentaklorobenseeni (0,5 mg/kg). 40 päeva järel ahvid tapeti ning leiti, et umbes 95% antud pentaklorobenseenist oli akumuleerunud rasvkudedesse. Rottide peal tehtud katsete põhjal akumuleerub pentaklorobenseen nii rasvkudedes, ajus, maksas, neerudes, põrnas kui ka lootes. 4 Pentaklorobenseeni väljastatakse põhiliselt urineerimise ja vähesel määral ka roojamise teel. Käitumine looduses Kuna pentaklorobenseeni ei kasutata ega valmistata (arvatavasti) enam, on ebatõenäoline, et see satub loodusesse nende vanade kasutusviiside tulemusena. Sellest olenemata näitavad
CIR soovitab seda kasutada väikeses koguses ning sellistes toodetes, mis maha loputatakse, nagu nt sampoonid. Sellegipoolest on leitud seda ka näiteks keha- ja käteemulsioonides. Kui TEA kombineerub nitraatidega, moodustuvad vähki tekitavad nitrosamiinid. TEA-d on leitud: vannipulbrites, raseerimiskreemides, seepides ja sampoonides. TRICLOSAN- Triklosaan Kasutatakse antibakteriaalse ainena deodorantides, hambapastades, vedelseepides. See on bioakumuleeruv aine, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Vähkkasvaja oht. 9 Ohutumad alternatiivid Kuna keemiat kasutatakse enamikes tavakaupluses müüdavates toodetes, siis soovitan otsida alternatiivseid tooteid mineraalkosmeetikast ja loodustoodetest. Väga head on ka ise looduslikest asjadest valmistatud maskid ja ilusegud. Mineraalkosmeetika puhul tuleks jälgida, et see oleks 100% looduslik mineraalidesegu,
kemikaalid põhjustavad vabade radikaalide teket organismis. Titanium dioxide ja zinc oxide on ohutumad alternatiivid. Antibakteriaalsed ühendid - triclosan (kasutatakse ka umbrohutõrjes) ja chlorphenesin - ei lagune keskkonnas ja võivad soodustada bakterite vastupidavust, mitteallumist antibiootikumidele. Kasutatakse antibakteriaalse ainena deodorantides, hambapastades, vedelseepides. See on bioakumuleeruv aine, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Vähkkasvaja oht. Sünteetilised polümeerid - sodium polyacrylate ja carbomer - saadakse naftast ning need annavad nahahooldustoodetele viskoossuse. Need ained on väga töödeldud ja nende tootmisega kaasnevad toksilised jääkproduktid. Sünteetilised värvained on tehtud kivisöetõrvast. Need sisaldavad raskemetallsoolasid, mis võivad ladestuda toksiinidena nahas, põhjustades naha tundlikkust ja ärritust
Ärritab nahka ning võib kahjustada maksa, kõrgetes kontsentratsioonides uimastav. Tolueen on lenduv, süttiv ning võib kahjustada kesknärvisüsteemi, silmi, verd, maksa, neere ning nahka. Triklosaan (5-chloro-2-(2,4-dichlorophenoxy), phenol, triclosan) - leitud deodorantides, hambapastas, vedelseebis, intiimseebis, suuvärskendajas, riietes. Kasutatakse antibakteriaalse ainena. Uuringute järgi on tegemist bioakumuleeruva ainega, mis jääb pidama rasvkudedesse ega lagune seal. Selle aine tootmisel, põletamisel või kokkupuutel päikesevalgusega võivad tekkida dioksiinid (vähkkasvaja oht). Triklosaani kasutatakse bakterite tapmiseks. Bakterid tasapisi kohanduvad ja muutuvad tundetuks sama ainet sisaldavate antibiootikumide suhtes. Pideva tarbimise puhul esineb oht normaalse mikrofloora häirumiseks ja resistentsete bakteritüvede tekkeks. Samuti võivad antiseptikumid liigselt nahka kuivatada ja soodustada põletiku teket.
annaabi.ee 
