pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.Oma nime sai ta sellest, et loomulikult kasvab ta metsas, ning ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Sellest siis ka nimi Metspipar. Metspipar on varjutaim ning suudab moodustada kauni ja tiheda pinnakatte ka seal, kus paljud teised liigid eriti kasvada ei taha. Seetõttu kasutatakse seda liiki sageli iluaianduses kui metspipar ei pea rammusal mullal teiste taimedega konkureerima, moodustab ta mõne aastaga eriliselt tihke, kauni ja laiuva vaiba, millest umbrohud naljalt enam läbi ei tungi. Kahjuks ei kuulu metspipar kaitstavate taimede nimekirja. Kõik maa-alused (vähem ka maapealsed) osad sisaldavad õlirakke ja mõruaineid, millest ka taime nimi. Juurtes on rohkesti tärklist. On nii loomadele kui inimesele mürgine. Mahl mõjub sööbivalt limaskestadele ja tekitab mädaville. Kuid
! See võib lõppeda pisarate ja aastate pikkuse valuga hinges mille haavu enam parandada ei saa,kuid küll kinni mätsida,mis aegajalt jälle meelde tuleb ja haava uuesti lahti rebib. Tähtis on seada omale eesmärk,mille nimel pingutada,üle kivide ja kändude. Proovi ,kui kaotad ära lõpeta proovimist, see ei võta kellelgi tükki küljest. Minu arust peetakse imeks seda, kui keegi kõnnib vee peal. Ma usun, et tõeline ime ei ole kõndida veel ega õhus, vaid sellel rammusal mullal. Iga päev me oleme imest ümbritsetud, aga me ei pane teda tähele: sinine taevas, valged pilved, rohelised lehed, lapse uudishimulikud silmad - meie enda kaks silma seda imetlemas. Kõik see on ime.! Aga kord hakkab vesigi kandma, aga see ei tundu siis enam imena, sest oma väikesed imed olete te selleks ajaks juba ära tundnud ja õigele kohale oma südamesse asetanud.!
Kogu taim on söödav vars, leht, juur, seemned. Kevadel tärkavad punakad tõusmed kuivatamiseks ei sobi, kuid nendest tehtud tee on väga kosutav. Õitseb juunis ja augustis. Lehtede kogumisel on sobiv kasutada kinnast, ja tõmmata taim ülevalt alla mööda vart lehtedest puhtaks või lõigata terve taim, närtsitada teda ja siis lehed küljest võtta. Nõgesest on tehtud ka siidise läikega riiet Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse.
Peenrasse pinnakattetaimena, täitva funktsiooniga. Joonis 7. Kard-hõbepael `Silver Falls' amplites (http://www.backyardgardener.com/tmimages08/280/4/280x280x4223.jpg.pagespeed.ic.inXjU echDh.jpg;http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ca/Dichondra_'Silver_Falls'_Pot _1600px.jpg ) Ilukapsas (Brassica oleracea) -ilukapsas (B. oleracea Acephala rühm) Saab hakkama varjulisel rammusal mullal, kuid parim kasvukoht on päikseline ja savikas, avar siis arenevad värv ja lehe kuju kõige ilusamaks. Vajab kuival suvel kastmist, et olla värviline ja lopsakas maa ei tohi muutuda kunagi tuhkkuivaks. Kolletunud lehed tuleb ära korjata. Sügisel võib ilukapsa üles kaevata ja istutada taimeklumpidest jäänud tühiktesse. Esimesed külmad muudavad ilukapsa värvid säravamaks. Sobib nii peenrale kui potti. Võib
Viljad on väikesed ja pähklilaadsed. Kõrvenõgesed kasvavad keskmiselt 30-100 cm kõrgusteks. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel ning põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad. Levik Kõrvenõges kasvab hästi rammusal ja lämmastikurikkal mullal. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, niitudel küünide ja kuhjalavade ümbruses, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasias, tulnuktaimena jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH) happelisel mullal saab normaalselt edeneda vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. 4) Ka mullaviljakus on väga oluline. Osutub, et eri liiki taimi kasvab vähe nii väga vaesel kui väga rammusal mullal. Toitainete külluse korral kasvavad taimed suureks ning tugeva konkurentsi tõttu tõrjutakse välja aeglase kasvuga ja väiksemad liigid. Samataolise efekti annab sageli ka mulla niiskusesisaldus. 5) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Kuna taimekooslus on avatud süsteem liikide ringe mõttes, siis saab kõrge liigirikkus kesta üksnes juhul, kui ka lähemas ümbruses (alal, millest liigid ulatuvad levima) floora ei vaesu. Sellest järeldub, et
rohkem Juhan Liivi kui Koidula traditsiooni." Eilse Kangro osa väliseesti kultuurielus iseloomustab hästi Harald Parrest: ,,Nii see on sündinud aastast aastasse, luuletuskogust kogusse, et Bernard Kangro täidab juba õige suurt kohta meie teadvuses ja vaimuelus, ja kui see koht oleks täitmata, siis oleksime ainult osa sellest, mis me praegu võime olla." Tänane Kangro on jõudnud lõpmatusse omaenese juurtel. Bernard Kangro luuletused on kui rammusal pinnal jõudsalt edenenud haralised puud, mis päikese ja aja teed järgides end aastaringidesse, tsüklitesse on keerutanud. Selles on kasvanud terve võluriik ,,Hunt on siin!" (Kruuspere, 2008: 430) 14 KOKKUVÕTE Arbujate maailmavaade oli põhiliselt skeptitsistlik, kõige tagapõhjaks jumalate hämaruse traagika tunnetus. See skeptiline hoiak ja pessimistlik heroism käib punase joonena läbi Kangro loomingus
..15 %. Samas on teise kategooria hobused liikuvamad ja seetõttu kasutatakse neid suurema kokkuveokauguse korral. Hobuse kaal ehk mass määratakse valemiga P = 0,25 · H · k kg, (6.2.2.1) kus H on hobuse turja kõrgus cm (seejuures hobuse rinnaümbermõõt ei tohi olla vähem kui 1,2H); k hobuse toitumus ehk rammusus. I kategooria hobustel on k väärtus järgmine: kõhnal 10, keskmisel 11 ja rammusal 12 ning II kategooria hobustel vastavalt 8, 9 ja 10. Koorma suurus määratakse valemiga FP·i Q = ---------- kg, (6.2.2.2) W+i kus: F on arvestuslik hobuse veojõud kG; P hobuse mass kg; i suurim tõus veo suunas ; W liikumise veotakistus kg/t. Hobuse arvestuslik veojõud (F) võetakse 13...18 % hobuse kaalust (P). Liikumise
annaabi.ee 
