Tuumapomm Mari-Ann Veermäe 2018 Mõiste · Tuumapomm ehk aatomipomm on sõjanduses kasutatav lõhkekeha, mis kas heidetakse lennukilt, kinnitatakse raketile jpm Tööpõhimõte Ajalugu · Esimesed ilmingud tuumapommi ehitamisest tulevad aastast 1930 Saksamaalt. · 1942 algab USA tuumaprogramm "Manhattan project" · 16 Juuli 1945 õhiti esimene tuumapomm USA-s · 1945 Augustis kasutati kahte tuumapommi esimest ja viimast korda sõjaolukorras Ajalugu · 1968 allkirjastasid USA ja NSVL lepingu, et lõpetada edasine tuumapommide arendus ja tootmine ning vähendada nende hulka arsenalis.
keha kiirendab ennast mitte ümbritsevalt keskkonnalt, vaid kaasavõetud ainelt ära tõukudes. Käesolevas punktis käsitleme raketti, mille kütuse mass on M ja gaasijoa v m , et väljavoolukiirus raketi suhtes g . Arvutame, kui suur peab olema kütuse mass kiirendada rakett paigalolekust kiiruseni v . Lihtsuse mõttes oletame, et raketile ei mõju väljastpoolt mingeid jõude, nagu Maa gravitatsioonijõud või õhutakistus. Liikugu rakett parajasti kiirusega v paigaloleva vaatleja suhtes, temas sisalduva kütuse mass olgu m. Raketi impulss liikumatu vaatleja suhtes oleks siis p 0 = ( M + m )v . M +m v Raketist suunatakse tahapoole gaasikogum massiga dm, s.t. mille mass on kütuse kogumassiga võrreldes lõpmata väike
Raketi mass M, selle kiirus . (2) Rakett ajahetkel . Raketi mass , kus , selle kiirus , väljaheidetud gaaside mass , gaaside suhteline kiirus , gaaside kiirus inertsiaalsüsteemis Suurus ( ) on kütuse kulu ajaühikus. Suurust nimetatakse reaktiivseks veojõuks . Väljavoolavad gaasid mõjuvad raketile reaktiivse veojõuga, mis on suunatud vastupidi suhtelisele kiirusele. Seos väljendab Newtoni teist seadust muutuva massiga keha jaoks. Kui gaasid liiguvad raketi düüsist rangelt tahapoole (joonis 1.17.3), siis võtab seos skalaarses vormis järgmise kuju: , kus u on suhtelise kiiruse arvväärtus. Integreerimise teel võib seosest tuletada valemi raketi lõppkiiruse V jaoks:
1)reaktori aktiivtsoonis kütusevarda tsirkooniumkest sulamistemperatuuriga 1855°C; 2) reaktori tugev teraskest; 3) reaktorit, aurugeneraatorit ja veeringlustorustikku ümbritsev, radioaktiivset kiirgust tõkestav eribetoonist kinnine ruumtarind; 4) rõhukindel, enamasti sfäärikujuline, eelnimetatud elemente ja ruumtarindit ümbritsev teraskest; 5) kogu reaktoriseadmestikku väljast kaitsev betoonkuppel, mis peab vastu pidama nt ükskõik millisele maailma maade relvastuses olevale raketile ning välistama radioaktiivsete ainete väljapääsu reaktori purunemisel; 6) vundamendiplaat paksusega ligikaudu 10 m, mis peab kinni pidama reaktori aktiivtsooni täielikul sulamisel tekkiva metallikoguse ning välistama selle jõudmise pinnasesse. Tuumaelektrijaamade eluiga on tavaliselt 30-40 aastat. Pärast seda kõrvaldatakse reaktoreist tuumkütus ja jaam konserveeritakse. Jaama radioaktiivse (reaktori-) osalammutamisele saab asuda enamasti alles 10-20
Schwarzschildi sfääril ehk sündmuste horisondil on raketi kiirus juba võrreldav valguse kiirusega. Hakkavad ilmnema relativistlikud efektid. Kui eemalolev vaatleja näeb, et raketi langemine musta augu suunas aeglustub kuni täieliku peatumiseni vahetult enne sündmuste horisonti, siis raketis viibivad astronaudid midagi sarnast ei märka. Tähelepanu tuleb pöörata veel ühele nähule. Musta auku langemisel hakkavad raketile ja seal viibivatele reisijatele mõjuma hiiglasuured loodejõud. Need on jõud, mis mõjuvad keha igale punktile erinevalt ja mille tagajärjel rakett koos reisijatega kistakse tükkideks. Loodejõud on seda suuremad, mida väiksem on musta augu mass. Kui kuidagi suudetaks loodejõude vältida, näiteks langedes väga suure massiga musta auku (mille mass võrdub umbes 10 Päikese massiga), näevad astronaudid oma teekonnal järgmist pilti
1c Reaktiivliikumine (iseseisvalt) Ühe impulsi jäävuse seaduse rakendusena vaatleme reaktiivliikumist, mille korral keha kiirendab ennast mitte ümbritsevalt keskkonnalt, vaid kaasavõetud ainelt ära tõukudes. Käesolevas punktis käsitleme raketti, mille kütuse mass on M ja gaasijoa väljavoolukiirus raketi suhtes v g . Arvutame, kui suur peab olema kütuse mass m , et kiirendada rakett paigalolekust kiiruseni v . Lihtsuse mõttes oletame, et raketile ei mõju väljastpoolt mingeid jõude, nagu Maa gravitatsioonijõud või õhutakistus. Liikugu rakett parajasti kiirusega v paigaloleva vaatleja suhtes, temas sisalduva kütuse mass olgu m. Raketi impulss liikumatu vaatleja suhtes oleks siis p 0 = ( M + m )v . M +m v Raketist suunatakse tahapoole gaasikogum massiga dm, s.t. mille mass on kütuse
1). Ballistilise raketi trajektoor meenutab parabooli. Rakette varustatakse mitmete lõhkepeadega mis liiguvad eri suundades. Mis suurendab jälgitavate objektide arvu ja lõhkepeade kindlakstegemine on sedavõrd väiksem. Seega sellise raketiga toime tulla on keeruline. Kõige soodsam aeg raketti hävitada oleks srardifaasis- siis on objekt ühes tükis. Üks mõte oli Maa orbiidile viia ülivõimas laser, mille kiirgus suunatakse peeglite abil raketile. See polnud ara võimalik sest, laser ja peeglisüsteem on väga suur ja seda pole võimalik Maa orbiidile viia. Lisaks maksaks see miljardeid dollareid. (Loide) Tähesõdade programm oli kaugel reaalsest tulemusest ning seega paralleelselt arendati programmi, mida kutsuti tähesõdade pojaks (son of star wars). Tähesõdade poja eesmärk oli avastada vaenlase rakett enne õhku tõusmist ja see ennem kahjutuks teha. (Doward, 2011) Kokkuvõte
Arvuti raketi juhtimissüsteemis teeb kindlaks, millal on vajalik mootori käivitamine ja millal ei ole. Vedelkütuseraketid teevad seda lihtsalt alustades või lõpetades kütuse voolu põlemiskambrisse. Keerulisematel lendudel käivitatakse ning peatatakse mootoreid mitmeid kordi. Mõned vedelkütusemootorid kontrollivad survet suurendades ja vähendades põlemiskambrisse voolava kütuse kogust. Tavaliselt vähendatakse ja suurendatakse survet selleks, et kontrollida kiirendust või piirata raketile mõjuvaid aerodünaamilisi jõude. Tahkekütuserakette on palju raskem kontrollida kui vedelkütuserakette. Peale käivitamist põleb kütust lõpuni. Põlemist on väga raske peatada või aeglustada. Mõnikord ehitatakse mootorisse tulekustutid, et peatada lendu, aga nende kasutamine on keeruline protseduur ning ei toimi alati. Osadel tahkekütuserakettidel on külgedel luugid, mis avanevad kaugjuhtimise teel selleks, et
1)reaktori aktiivtsoonis kütusevarda tsirkooniumkest sulamistemperatuuriga 1855°C; 2) reaktori tugev teraskest; 3) reaktorit, aurugeneraatorit ja veeringlustorustikku ümbritsev, radioaktiivset kiirgust tõkestav eribetoonist kinnine ruumtarind; 4) rõhukindel, enamasti sfäärikujuline, eelnimetatud elemente ja ruumtarindit ümbritsev teraskest; 5) kogu reaktoriseadmestikku väljast kaitsev betoonkuppel, mis peab vastu pidama nt ükskõik millisele maailma maade relvastuses olevale raketile ning välistama radioaktiivsete ainete väljapääsu reaktori purunemisel; 6) vundamendiplaat paksusega ligikaudu 10 m, mis peab kinni pidama reaktori aktiivtsooni täielikul sulamisel tekkiva metallikoguse ning välistama selle jõudmise pinnasesse. Tuumaelektrijaamade eluiga on tavaliselt 30-40 aastat. Pärast seda kõrvaldatakse reaktoreist tuumkütus ja jaam konserveeritakse. Jaama radioaktiivse (reaktori-) osa
ette nihutatud. See saavutatakse lisaraskuse asetamisega raketi ninasse või raketi raskuskeskme tagasiviimisega, asetades stabilisaatorid võimalikult juhtraketi taha: Süütenöör pannakse viimase mootori külge. Lennukauguse suurendamiseks võib rakettpommi varustada kahe, kolme või isegi nelja astmega. Mida rohkem on astmeid, seda suurem peab olema stabilisaatorite pind. 6.1.3. MITME LÕHKEPEAGA RAKETTPOMMID. Põhimõte on lihtne: ühele raketile kinnitatakse ühe asemel mitu lõhkepead. Sellega saab hakkama igaüks, kes oskab teha "kraatritekitajaid" ja osta raketimootoreid. Kinnitades raketi külge pika süütenööriga varustatud "kraatritekitajaid" tekib võimalus, et rakett viib sihile mitu lõhkekeha. Selline rakett näeks välja umbes nii: "Kraatritekitaja" kinnitatakse paberitoru külge teibiga, paberitoru valmistatakse 4 korda 8 tollisest paberi- tükist ja liimitakse kokku. Toru liimitakse mootori külge ja täidetakse
1c Reaktiivliikumine (iseseisvalt) Ühe impulsi jäävuse seaduse rakendusena vaatleme reaktiivliikumist, mille korral keha kiirendab ennast mitte ümbritsevalt keskkonnalt, vaid kaasavõetud ainelt ära tõukudes. Käesolevas punktis käsitleme raketti, mille kütuse mass on M ja gaasijoa väljavoolukiirus r raketi suhtes v g . Arvutame, kui suur peab olema kütuse mass m , et kiirendada rakett r paigalolekust kiiruseni v . Lihtsuse mõttes oletame, et raketile ei mõju väljastpoolt mingeid jõude, nagu Maa gravitatsioonijõud või õhutakistus. r Liikugu rakett parajasti kiirusega v paigaloleva vaatleja suhtes, temas sisalduva kütuse mass olgu m. Raketi impulss liikumatu vaatleja suhtes oleks siis r r p 0 = ( M + m )v . M +m r v 4
annaabi.ee 
