Ukraina kriis Ukraini kuulus enne Esimest maailmasõda Venemaa koosseisu, kuid 1917. Aastal peale Oktoobrirevolutsiooni kukutati bolsevikkude poolt Venemaa Ajutine Valitsus ning Ukraina rahvuslastel tekkis võimalus ennast vabaks kuulutada nii nad tegidki. Kuigi nad kuulutasid ennast iseseisvaks, pidi Ukraina siiski olema föderatsioonis ehk liitriik Venemaaga. Samal aastal nõudsid ka eestlased Venemaa Ajutise Valitsuse käest autonoomiat, mille nad ka said. Kuna NSVL oli tol hetkel nii nõrk siis oli see kõik võimalik, Venemaa kaotas väga suuri alasid. Kõik kestis kuni järgmise, Teise maailmasõjani, mil Saksamaa ja Venemaa lõid
meelsed protestijaga. Vladimis Konstantinov kes oli Krimmi Ülemnõukogu esimees, teatas et Krimmi parlament ei kavatse arutada Ukrianast eraldumist. Keegi Venemaa- meelne protestija teatas, et ta ei tahagi elada riigis ''mida juhivad Lääne-Ukraina fašištid, kes tahavad hävitada vene keelt ja kultuuri. Üks krimmitatarlane ütles, et ''nad ei oota Venemaalt midagi head ja et Ukraina ja Krimmi rahvuslastel on üks ja sama vaenlane: Venemaa''. Kui Venemaa-meelsete ja Kiievi pooldajate vahel puhkesid kokkupõrked, suri üks inimene infarkti ja üks tallati surnuks. Tatarlased moodustasid omakaitseüksused, millega kutsusid aktiviste üles nendega liituma, et vältida provokatsioone ja kaitsta kirikuid, mošeesid, sünagooge ja teisi tähtsaid paiku. Öö tulekuga olid tatarlased lahkunud, samas kui Sevastopolist saabunud abijõududega oli
Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Peagi alustas Tallinnas ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni rahvuslastel ja Pätsi tsentralistidel. 1905. aasta revolutsioon 12.24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, sellest hoolimata ajavahemikul 12.20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26
kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Peagi alustas Tallinnas ilmumist ka Peeter Speegi Uudised, mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni rahvuslastel ja Pätsi tsentralistidel. · 1905. aasta revolutsioon 12.24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud verise pühapäevaga streigid. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. 26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate demonstratsioon, seejärel arreteeriti Tartus aga demonstrantid. 30. märtsil oli
30. märts Vene Ajutine Valitsus kinnitas Eesti omavalitsuse seaduseelnõu. 23. mai Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ehk Maapäeva valimised. 18.–21. juuni I Eesti sõjaväelaste kongress Tallinnas, sellel valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee. 1. juuli Maanõukogu tuli Toompeal kokku. Tallinnas Estonias tuli kokku rahvuslikke organisatsioone ja omavalitsusorganeid 2. juuli esindav maa-asemike kongress ehk rahvakongress (rahvuslastel oli ülekaal, vasak tiib lahkus skandaaliga saalist). 3.–4. juuli Eesti rahvuskongress Tallinnas. Maanõukogu moodustas Eestimaa valitsemiseks ja reformide elluviijaks 20.–21. juuli Maavalitsuse. 29. september – Sakslased vallutasid meredessandiga Saare-, Muhu- ja Hiiumaa. 8. oktoober 27. oktoober Bolševikud tagandasid Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermanguvalitsuse komissari Jaan Poska ja võtsid võimu enda kätte. 1
1937 - Jaapan tungis Hiinale kallale. Kaitseks Jaapani invasiooni eest kaevasid Hiinsaled koopad, kuhu ennast peitsid. Komunistid hakkasid Chang Kaishekiga koostööd tegema. Kommunistid pidasid partisseani sõda. Edukalt. Peale II maailmasõda sõlmiti suurriikide survel Chang Kaisheki ja Mao vahel vaherahu. Kuid see lagunes peagi. Kompartei kogus peale II maailmasõda jõudu. USA hakkas Hiinat abistama, kuid mitte kommuniste vaid natsionaliste. 1946-1949 - Hiinas jälle kodusõda. Rahvuslastel oli alguses edu. Suurimas lahingus hukkus ½ miljonit rahvuslast. Lõpuks natsionalistid alistusid, punaarmee ülekaalu tõttu. Hiina muutus kommunistlikuks. Rahvuslaste valitsus põgenes Taivanile (Formosale) ning võtsid kaasa Lõuna- Hiina inimeste kullavarud. 25.05.1949 - Kommunistid jõudsid Shanghaisse. 01.10.1949 - Mao kuulutas välja Hiina Rahva Vabariigi. Hiina saatis oma väed Põhja-Koreasse kommunismi kaitsma. 1949 - Mao läks Moskvasse Stalinile külla
Maanõukogu Vanematekogu, mille eesotsas oli aastatel 19171918 Konstantin Päts. Maanõukogu tegevorganiks oli Eesti Maavalitsus, mis koosnes komisjonidest. Poliitiliste pingete ajutine leevendumine: Rahvakongress, Rahvuskongress, enamluse taandumine, Eestimaa nõukogude täitevkomitee, munitsipaalvalimised: Tallinnas Estonias tuli kokku rahvuslikke organisatsioone ja omavalitsusorganeid esindav maa-asemike kongress ehk rahvakongress (rahvuslastel oli ülekaal, vasak tiib lahkus skandaaliga saalist). Eestimaa nõukogude täitevkomitee- 1917. aastal Eestimaal moodustatud tööliste, Eestimaal viibinud Venemaa sõjaväeosade ja Balti laevastiku sõjaväelaste, ametiühingute, kodanikeühenduste ja maatameeste nõukogude täitevvõimu organ. Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee teostas kontrolli Eestimaal moodustatud nõukogude tegevuse üle, korraldas tööliskontrolli tööstusettevõtete üle, konfiskeeris
annaabi.ee 
