Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided Traditsiooniline Ukraina naiste rahvariietus koosneb pikast seelikust, pluusist või tuunikast, pearätikust, sallist või muust dekoratiivsed peakattest ja vööst. Need komponendid on rikkalikult kaunistatud. Neile on tikitud traditsioonilise rahvamustri motiive. Punane on tähtsaim värv Ukraina rahvariietel. Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided Ukraina rahvariided on piirkonniti erinevad. Tänapäeval kantakse traditsioonilisi rahvariideid peamiselt festivalidel, muudel erilistel puhkudel või pühade ajal. Ukraina talupoegade riietuses oli meestel kasutusel tikitud valge tuunika. Antud pildil on kujutatud mehel vööl tüüpiline puidust kruus, mida kasutati arvatavasti kalja (kvas) või õlle joomiseks. Vähemusrahvad: Ukraina rahvariided
kultuuris pandi ikka rahvariided peole selga, sest need oli piduriided, millega käidigi peol, mitte ei pandud selga ülikonda jms. Teine lugu räägib sellest, kuidas poodides müüakse nukke, kellel on rahvariided seljas, kuid ei pööratud tähelepanu detailidele. Väikerahvastele on tähtis, et nende rahvariideid kujutatakse täpselt, mitte nii umbes, kuidas tootja arvab, et on õigesti. Nendele oli rahvariietel suur tähtsus ning neid hinnati kõrgelt. Viimane lugu räägib külamemmede ansamblist ning sellest kuidas nad osalesid Eurovisioonil ja olid edukad ning kogusid endale suure fännibaasi. Ka nemad kandsid rahvariideid, sest see oli nende kultuuri üks osa ning seda hinnati kõrgelt.
võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad I ja II aastatuhandest. Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige
järgides. Kuna muutuste tempo oli aeglane, näib külarõivastus tagasivaates traditsioonilise ja püsivana. Kõige kiiremini võttis muutusi vastu pühapäeva- ja peoriided. Selliseid maarahva kehakatteid hakati Euroopas kandma 14. sajandil. Paraku siis (ja nii kuni 18. sajandini välja) olid need rõivad pigem kesk- ja kõrgklassi kantavate riietusstiilide lihtsustatud koopiad. Paljudes Euroopa riikides kehtisid koguni seaduses sätestatud ettekirjutused, mis piirasid rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest. Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime. Näiteks sõnad "vöö" ja "tanu", on vanad 5000-6000 aastat. "King" on pärit 4000 aasta tagusest ajast, "ketrama", "kuduma" on enam kui 2000 aastat vanad sõnad.
Riietus täienes vastavalt eale ja tavadele. Poisist sai pükste omanik umbes 10 aastaselt, tüdrukud kandsid vööga linast särki 14.-15. eluaastani. Peale seda seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka. Täisealiseks saamist tähistas leeriskäimine. Selleks puhuks said noored oma esimese piduliku rõivakomplekti. Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on kujunenud sajandite vältel toetudes võimalustele, vajadustele ja tavadele. Rahvariietel on paikkonniti rohkelt erinevusi. Juured on seotud iidsete hõimuerinevustega, edasi arenesid kihelkonniti. Oma mõju avaldasid rõivastele ka suhted naaberrahvastega. Põhiliseks kohaks, kus naisterahvad üksteise riideid takseerida võisid ning mustreid meelde jätta, oli kirik. Nimetus ise rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) - tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate
omaette lokaalses rühmas, kantakse traditsioonilist riietust veel tänapäevalgi. Saared Saarte piirkonna alla kuulub 20 kihelkonda: Anseküla, Emmaste, Hiiumaa, Jaani, Jämaja, Kaarma, Karja, Kihelkonna, Kihnu, Käina, Kärla, Muhu, Mustjala, Pöide, Püha, Pühalepa, Reigi, Ruhnu, Valjala, Vormsi. Saarte piirkonna alla loetakse Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Peamised moeuudised Euroopast jõudsid saartele Läänemere kui ühendustee kaudu. Palju ühisjooni oli saarte rahvariietel eestirootslaste riietusega, näiteks kurrutatud seelikud, mis kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Igal saarel oli rõivastus mingil määral erinev, Saaremal isegi igas kihelkonnas. Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asukoht, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad. Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus, kuid 19
· Meeste-naiste hauapanusete sarnasest tasemest võib järeldada meeste ja naiste võrdsust (naistel isegi rohkem). Liivi õiguses on mitmeid naiste-meeste kohta käivaid seadusi (13.- 14. saj; ühest seadusest järeldub, et kui mees võtab naise, siis mehe varandus kuulub naisele.) Tundub, et naised olid oma käitumiselt vabameelsemad kui Euroopas. · Eesti naiste noatuped naistematustel esineb nuga alati tupega (n Soome naiste rahvariietel tänaseni nuga). Nuga on olnud austusobjekt, mis oli kaasas ja kasutusel igal mehel ja naisel. Samuti on teada, et inimestel olevat matustel kaasas olnud surikindad. (Sarnased traditsioonid vadjalastel, liivlastel, soomlastel, karjalastel)
hoida. Paljude funktsioonide kohaselt oli pihlakas vikerkaarega sarnane ilmapuu, mis sidus Ilmasid (Heintalu 2006a: 310). Mänd oli iidsest ajast eesti heraldikas looduse omapära ja metsarohkusi tähistav puu. Isegi tänapäeval sümboliseerib see igavikku, tugevust ja püsivust. Igihalja puuna sümboliseerib ta surematust. Männikäbi tähendas nii Idas kui ka Läänes elu ja viljakust (Bruce-Mitford 1997:44). Etnograafias kasutavad soome-ugri rahvad oma rahvariietel oktagrammi37, mis eestlastele on tuntud just sõna ,,mänd" all ning tähendab päikest, viljakust ja elu. Oktagramm (kaheksakand) on levinud Eesti lääneranniku ja saarte rahvariietel (Sala 2001: 267, 272). 36 Valmistub kasekesse (vene keel) 37 kaheksaharuline täht 30 Ülalkirjeldatust võib järeldada, et ajalooliselt oli puu surmatemaatika seotud sümbol. Nüüdisajal,
annaabi.ee 
