saavutamiseks ainult vajalike tingimuste loomisest, vaid tuleb hoolitseda ka nende edasise püsimise eest. Töötajate vajadused võivad ootamatult muutuda. Kui juht jätab töörahulolu unarusse, võib see muutuda väga kiiresti rahulolematuseks. Seetõttu peavad töötajate hoiakud olema pidevalt juhtide tähelepanu all. Juht peab pidevalt püüdma vastust leida järgmistele küsimustele: Kas on võimalik midagi parandada? Missugused alluvad on pidevalt kõige rahulolematumad? Miks? Missuguseid hoiakuid peale töörahulolu peaks veel uurima? Missugune mõju on alluvate negatiivsetel hoiakutel? Kuidas saada kõige paremini informatsiooni töötajate hoiakutest? Kuidas kasutada neid teadmisi kõige paremini? USA-s on 80% tööjõust oma tööga rahul. Siiski ei saa juhid olla enesega rahulolevad, kuna miljonid töötajad pole siiski rahul. Eestis on üldine rahulolu tase
Alumine kvartiil =3 Standardhälve = 0,842 Variatsioonikordaja = 0,238 Toidu maitset hinnatakse üsna keskmiselt. Siin on põhjuseks ilmselt see, et kooli sööklas ei ole valikut ja kõigile pakutakse sama toitu, kuigi igal inimesel on erinev maitse. Õpiaste hinnangute keskmine: Statistika töö tulemus näitab, et NRG inimesed on üsna rahulolematud ja et linnas elavad inimesed on pirtsakamad, kui maal elavad inimesed ning alevi elanikud on kõige rahulolematumad. Vahe ei ole eriti suur, seega võib see olla ka statistiline vale. ANDMETE TÖÖTLUS SUGUDE JÄRGI: Võrdlen poiste ja tüdrukute hinnangut ühiselamu tubadele, sanitaartingimustele ja koolitoidu maitsele: Sellelt diagrammilt võib välja lugeda, et Nõo Reaalgümnaasiumi tüdrukud on pretensioonikamad kui poisid. See ei saa olla ka juhus, sest küsitletuid oli üsna palju (50 poissi ja 50 tüdrukut) ja näitajad on kõigis kolmes valdkonnas poiste kasuks.
Pane tähele, et siin räägime nüüd hoopis teistlaadsetest küsimustest kui olid ankeedis; nt ankeedi küsimus võib olla selline ,,Kuivõrd olete rahul tunni distsipliiniga?", analüüsi eeldav küsimus aga ,,Kui suur osa vastanutest 13 oli tunni distsipliiniga rahul ning kui suur osa mitte?" või ,,Kas tüdrukute vanemad oli tunni distsipliini suhtes rahulolematumad kui poiste vanemad?". Sageli on aga analüüsi suunava küsimuse täpsest sõnastamisest õige analüüsimeetodi valikuks vähe. Kuna andmed võivad olla väga erineva iseloomuga, siis tuleb meetodi valikul ka seda arvesse võtta; nt kui küsida, ,,Kas tüdrukute ja poiste testitulemused erinevad?" või siis ,,Kas poiste ja tüdrukute hobid erinevad?", on küsimuse tüüp täpselt sama (meid huvitavad kahe grupi vahelised erinevused),
Pane tähele, et siin räägime nüüd hoopis teistlaadsetest küsimustest kui olid ankeedis; nt ankeedi küsimus võib olla selline „Kuivõrd olete rahul tunni distsipliiniga?“, analüüsi eeldav küsimus aga „Kui suur osa vastanutest 13 oli tunni distsipliiniga rahul ning kui suur osa mitte?“ või „Kas tüdrukute vanemad oli tunni distsipliini suhtes rahulolematumad kui poiste vanemad?“. Sageli on aga analüüsi suunava küsimuse täpsest sõnastamisest õige analüüsimeetodi valikuks vähe. Kuna andmed võivad olla väga erineva iseloomuga, siis tuleb meetodi valikul ka seda arvesse võtta; nt kui küsida, „Kas tüdrukute ja poiste testitulemused erinevad?“ või siis „Kas poiste ja tüdrukute hobid erinevad?“, on küsimuse tüüp täpselt sama (meid huvitavad kahe grupi vahelised erinevused),
Viimane on vajalik selleks, et otsustada, milline meetod on antud olukorras kõige sobivam. Pane tähele, et siin räägime nüüd hoopis teistlaadsetest küsimustest kui olid ankeedis; nt ankeedi küsimus võib olla selline „Kuivõrd olete rahul tunni distsipliiniga?“, analüüsi eeldav küsimus aga „Kui suur osa vastanutest oli tunni distsipliiniga rahul ning kui suur osa mitte?“ või „Kas tüdrukute vanemad oli tunni distsipliini suhtes rahulolematumad kui poiste vanemad?“. Sageli on aga analüüsi suunava küsimuse täpsest sõnastamisest õige analüüsimeetodi valikuks vähe. Kuna andmed võivad olla väga erineva iseloomuga, siis tuleb meetodi valikul ka seda arvesse võtta; nt kui küsida, „Kas tüdrukute ja poiste testitulemused erinevad?“ või siis „Kas poiste ja tüdrukute hobid erinevad?“, on küsimuse tüüp täpselt sama (meid huvitavad kahe grupi vahelised erinevused), kuid
võib nimetada koolimeeldivuseks osatähtsus 27,6 %. Selles faktoris domineerivad nimelt positiivsed tunnused, nagu rahulolu, õnnestumine, vaimustuse tunne. Andekatele üldiselt meeldib koolis käia, kuid tulemused ei olnud ühesed, sest pooled õpilastest märkisid, et tunnevad vaid mõnikord rahulolu ja pole koolist eriti vaimustatud. Pea neljandik väitis, et nad ei ole õppimises püüdlikud ja see on nende jaoks vahel rutiinne tegevus. Poisid on rahulolematumad, tüdrukud aga kogevad sagedamini õppimisest rõõmu (63%), rahulolu (50%) ja õnnestumise tunnet (75%). Teist faktorit (19%) iseloomustavad negatiivsed tundmused: masendus, ahistatus, ebaõnnestumise kartus, ka unetus, kõhuvalu ning vihatunne. Kolmandat faktorit (12,7%) võib üldistada psühhosomaatilisteks ilminguteks, mida iseloomustavad halb enesetunne, peavalu, unetus, rahutus. Siin oli oluline ka püüdlikkus. 14
aasta Eestimaa talurahvaseaduse autor ja tõlkija 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse töötas välja Eestimaa rüütelkond keskvalitsuse survel. Rüütelkond oli Eestimaa aadelkonna seisulik ühendus, mille kõrgeimaks valitsusorganiks oli maapäev. Seal valiti rüütelkonna juhtivad ametnikud, kinnitati kohalikud maksud ning koostati seaduseelnõusid, kus neil oli võimalus see esitada otse keisrile.3 Võrreldes teiste Balti kubermangude talurahvaseadustega, olid Eesti talupojad kõige rahulolematumad. Seetõttu andis Aleksander I käsu välja töötada uus seadus, mis ühtlustaks Eesti talupoegade olukorda Liivimaa omadega. 1811. aastal töötas rüütelkond välja Eestimaa talurahvaseaduse. Uue talurahvaseaduse eelnõu läbivaatamiseks asutati 1812. aastal Tallinnas segakomisjon, mis koosnes neljast keisri poolt nimetatud ja viiest aadli poolt valitud liikmest. 4 Seaduse kava rakendamist segas Napoleoni sõjakuulutamine Venemaale 1812. aastal, mille tõttu
kuidas alluv saab infot oma töö kohta. Töötajate vajadused võivad ootamatult muutuda. Kui juht jätab töörahulolu unarusse, võib see muutuda väga kiiresti rahulolematuseks. Seetõttu peavad tööliste hoiakud olema juhtide tähelepanu all nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse. Juht peab pidevalt püüdma vastust leida järgmistele küsimustele: 1. Kas on võimalik midagi parandada? 2. Missugused alluvad on pidevalt kõige rahulolematumad? Miks? 3. Missuguseid hoiakuid peale töörahulolu peaks veel uurima? 4. Missugune mõju on alluvate negatiivsetel hoiakutel? 5. Kuidas saada kõige paremini infot töötajate hoiakutest? 6. Kuidas kasutada neid teadmisi kõige paremini? Töörahulolu tase pole püsiv, vaid see oleneb peale varemkäsitletud motivaatorite ja väliskeskkonna ka muudest teguritest: töötaja vanusest, tasemest ja asutuse suurusest jm.
annaabi.ee 
