Raffael - kõrgrenessanssi maalikunstnik (0)

Raffael on üks kuulsamaid kõrgrenessanssi maalikunstnikke. Ta oli vähem mitmekülgsem ja teadmistevaesem kui Leonardo da Vinci ning vähem jõulisem kui Michelangelo . Vaatamata sellele väljendas klassikalise kõrgrenessanssi maalikunsti olemust kõige puhtamalt, täiuslikumalt ja laiahaardelisemalt. Tema looming katkes varakult, kuid selle eest oli väga mitmekülgne ja ulatuslik.
Raffaelo Sanzio sündis Urbinos kultuurses keskkonas 6. aprillil 1483. aastal. Tema isa Giovanni Santi , kes oli tuntud õukonnamaailma, töötas hertsogi juures. Raffaeli ema Màgia di Battista Ciarla suri, kui poeg oli alles kaheksa aastane. Isa Giovanni abiellus uuesti, aga kolm aastat hiljem suri temagi. Raffaeli hooldajaks sai tema isa vend preester Bartolomelo, kes pidi Raffaeli kasuemaga pidevalt kohtu vahet käima. Tõenäoliselt elas ta siiski pikka aega oma kasuema juures, kuna õpipoisina meistri juures ta ju ei elanud.
Raffael oli juba väiksena väga andekas. Oma esimese õpetuse saigi Raffael isa juures. Giorgio Vasari märgib Raffaeli eluloos, et isal oli temast suurt abi. Ta töötas seal ka pärast isa surma, Kaheksa aastaselt asus Raffael ise õppima ühe itaalia juhtiva kunstniku Perugioni juurde. Alates 1504. aastast läks ta elama Firenzesse. Seal ta õppis kompositsiooni, hingestatust ja joonistamist Leonardolt ja Michelangelolt, joonistades nende maalide fragmente. Hiljem tulevikus töötasid kolm kunstnikku koos Sixtuse kabeli kujundamisel.
1508. aastal kutsus paavst Julius II teda esimest korda Rooma , et kaunistada paavsti eluruumid . Projekt insprireeris Raffaeli niivõrd, et tulemuseks olid geniaalsed tööd ning sellest alates ostis paavstiriik kõik tema teosed. Ta näiteks täitis Julius II suurtellimuse maalides Vatikani lossis freskosid. Sellest tööst sai nii Raffael kui tema maalistuudio suurt materiaalset tulu. Pildid pidid väljendama ülistust katoliku kirikule ja Rooma paavstile. Kuni paavsti Julius II surmani võis Raffael töötada rahulikult ja ise kõiki oma töid viimistleda. Olukord muutus aga 1513. a Leo X troonileastumisega. Uus paavst lausa külvas Raffaeli töödega üle. Et toime tulla kõigi talle antud tohutute ülesannetega, oli Raffael sunnitud kasutama õpilaste abi. Raffael on töötanud ka ühe eraisiku jaoks. Selleks oli rikas pankur Agostino Chigi, kes laskis endale ehitada ilusa Farnesina villa Rooma linna.
1514. aastal määrati ta Peetri kiriku ehitustööde juhatajaks ning juba 1515. aastast alustas ta arhitektina Rooma Püha Peetri kiriku ehitust ning oli antiiksete skulptuuride ja raidkirjade väljakaevamiste ülevaataja. Pärast Püha Peetri kiriku ehitust valmis tema tuntuim tahvelmaal “Sixtuse Madonna“. Maal asub Dresdeni galeriis ning on üks täiuslikemaid renessanssi madonnapilte. Ta lõi selle altarimaaliks Piacenza San Sisto kiriku jaoks. Pildil asub Maarja lapsega, Paavst Sixtus III, püha Barbara ning inglid . Raffaelo Sanzio uuris ka  Vitruviuse  teoseid. Kõige tuntum nendest freskodest on "Ateena kool", mille Raffael pühendas vanakreeka kultuurile . Selle kesksed kujud on Platon ja  Aristoteles , kelle ümber on filosoofe, luuletajaid , õpetlasi ja kunstnikke.
Tänu Raffaeli seltskondlikkusele võtsid paavsti õukonna õpetlased ja aukandajad ta oma ringkonda. Oli juttu isegi tema kardinaliks tegemisest, kuid kunstnik suri oma kolmekümne seitsmendal sünnipäeval (peaaegu sama noorelt kui Mozart ) kõrge palaviku tõttu. Oma lühikese elu jooksul lõi ta imetlusväärselt palju meistriteoseid. Raffaeli küps stiil pani kogu Euroopa jaoks paika täiuse kriteeriumid. Need olid eeskujuks kõigile kunstnikele, kes püüdlesid klassikalise stiili ideaali poole.
Raffaeli loomingus puuduvad salapärane romantika ja sisemine rahutus . Raffael oli tasakaalukas ja harmooniline natuur. Ta esindas maalikunstis kõikides kaasaegsetest kõige täiuslikumalt kõrgrenessansi ideaale. Ta pürgis harmoonia ja selguse poole, uue inimkujutuse poole, mis ühendaks antiikideaale kaasaja humanistlike ideedega. Palju tema töid asub  Vatikanis  Apostellikus palees , kus tema freskod on kesksed ja tema karjääri kõige suuremad teosed. Tema maalid “Maarja kroonimine” ja ”Maarja laulatus” olid omal ajal tema õpetaja tasemest paremad. Kuigi Raffael on vastu võtnud mõjutusi erinevatelt kunstnikelt ei ole tema looming otsene jäljendamine.
Nagu Leonardo da Vinci ja Michelangelo, polnud ka Raffael kunagi abielus. 1514. aastal kihlus ta kardinali Medici Bibbiena vennatütre Maria Bibbienaga, aga ta ei suhtunud sellesse kuigi entusiastlikult. Suhe ei saanud teoks. Väidetavalt oli Raffaelil veel lähedasi suhteid paljude naistega, aga tema elu tõeline armastus oli olnud pagari tütar Margherita Luti. Raffael on teda ka poolaktina maalinud. Kuna Raffael oli kena noor mees, siis märgitakse ära, et tal oli ka suhteid noorte kenade meestega. Näiteks võime arvata, et pilt Bindos Altovitist on pilt Raffaelist endast. Tegelikult on see tema noorest sõbrast ja armukesest. Teine Raffaeli suur armastus oli Guilio Romano, üks Raffaeli õpilastest. Romano oli talle rohkem nagu poja eest, keda ta polnud enam rohkem polnud suuteline armastama.
Raffael suri kõrgesse palavikku. Arstid andsid kunstnikule valesid rohtusid. Raffaeli haigus kestis 15 päeva ning see andis talle aega, et oma maapealsed asjad korda ajada. Ta dikteeris oma testamendi, milles määras Margherita Lutile ülalpidamiseks piisavalt raha, ja määras testamenditäitjaks oma ustava teenri Baviera. Enamiku töökoja sisustusest määras ta oma õpilastele Giulio Romanole ja Gianfrancesco Pennile.
Tema matus oli eriti suurejooneline ja sellel osalesid suured rahvamassid. Ta maeti marmorist sarkofaagis, millele oli kirjutatud: "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori ." See tähendab, et : "Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat." Tema haud asub Roomas  Santa Maria Rotonda kirikus, mis rajati Panteonina juba Vana-Rooma keisri  Hadrianuse  ajal. Sinna matmist palus Raffael ise oma testamendiga.
Kasutatud kirjandus
„Illustreeritud lasteentsüklopeedia“ D. Kindersley
„Kuldses udus külmetavad jumalad“ Lazlõ Passuth
„Renaissance aja suurmeistrid “ A. Jansen
http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Santi/sisu.html