sületäis lilli. Kevade on ärkamisaeg kogu elusloodusele, mis tirib oma veetlevusega kaasa Koidulat luuletama. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailm. ,,Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad sügistormid / on kiskunud südamest." Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda kauniks kujutluseks sügisest. ,,Tuul rabistab lehti maha, pilv kihutab rutuga, ja sügav sügisekaha käib üle karjamaa. Siin istun ma kase alla, kuis enne istunud ma; kui enne, tuul kisub puist lehti ja keerutab nendega. Need kadunud kevade keeled, mis hõisanud kevade aul; neis helisend ööbiku hääled, olnd iga lehe all laul. Nüüd iga lehega langeb laul maha murule-
ilma et oleks jälginud, mis aastaaeg parasjagu mängib ja teistkorda kuulasin kõik aastaajad eraldi. Vaieldamatult on minu lemmikaastaajaks sellelt plaadilt kevad (Allegro)- see algas nii positiivselt ja rütmikalt, et keerasin mõned korrad isegi lugu tagasi. Kujutasin ette kuidas praegu, mil meil on kevad kõik ümberringi hakkab õide puhkema ja muusika läks seda sama rada pidi, kui lugu aeglustus ja oli paar kurvemat nooti kujutasin endale silmeette pildi sellst, kuidas õrnalt vihma rabistab ja inimesed kilgates katuse alt - katusealla jooksevad. Suvi oli veidi nukrama tooniga, kui kevad, see oli mulle üllatuseks. Kohati läks lugu väga rõõmsaks, ja siis jälle aeglustus- ilmselt oli vihmane suvi. Sügis oli aga kõige rohkem positiivsust täis, selline rahulik, kuid samas särtsu täis, nagu tahaks plaadist välja pugeda. Mõtlesin endamisi sügisele pargile, kus inimesed jalutavad värvilistel vahtralehtedel ning istuvad kahekesi pingil, soe tuuleiil mõõda vihisemas
sahtlisse poeb peitu, kui tal pole suuski, uiske, välgutades päkki. kui tal pole kelku, saani ega saanisõiduplaani?! Pole karul karupükse, kindaid, salle, tutimütse. Vaesel metsaasukal on ainult karukasukas. KODUKÄIJA Kalju Kangur Vanaema kummutis elab väike lummutis, väike kodukäijalapsuke, naljakas ja paksuke. Vahel lükkab lahti SUUR VASTUVÕTT mõne sahtli, Eino Sepp piilub, ringi rabistab, Karukellad pauguvad, itsitab ja sabistad. külakoerad hauguvad, tapuritv täis lambiridu. Aga mõnikord, kui öö Aiapidu! Aiapidu! aegamööda kulub, istub sahtliserval ta Õhtu avab sultan Kõrvits, ja ulub. nägu kumamas kui tõrvik, pisut rasvane tal lõug on. ,,Ära ulu, ole kena!" Aplodeerib kogu õukond.
Liiv ja Koidula on kaks suurepärast kirjanikku Eesti ajaloos. Minu arvamuse kohaselt on Liivi luule sügavamõttelisem, mis teeb selle huvitavamaks. Samas ei saa jätta tahaplaanile Koidulat, kes oli oma pühendumust isamaale näidanud kordades rohkemates luuletustes kui Liiv. Kasutatud luuletused: · Juhan Liiv o "Kevade lähenemine" o "Mai hommik" o "Tulen, tulen!" o "Oh kanarbik, oh lilleke" o "Sügise" o "Tuul rabistab lehti maha!" · Lydia Koidula o "Kuningas kevade" o "Ja õues on kevade" o "Kevade on sala tulnud" o "Kevade and" o "Sügise mõtted"
Saabus kevad: päike paistab soojalt ja puud sirutavad end päikese poole. Maapind sulab ja juured ärkavad, puu mahlad hakkavad liikuma, lehepungad puhkevad. (Sirutus päikese poole ja jalaga uuristada maad, kükitada ja sirutada end pikaks, koos hoitud peopesad avanevad). “Vahtrapuu sügis” Külm näksib lehti vahtrapuult, (kikivarvul seistes näpitakse kord ühe, kord teise käega ees ülalt alla) neid keerleb, keerleb alla. (kätega ees ülalt alla spiraalikujulised liigutused) Vihm rabistab ja tõstab tuult, (käed ees ülal, sõrmede rippes liigutamine, siis käte paralleelsed lainetused ülal) uks talvele on valla. (käed laia kaarega eest kõrvale alla) Käeline tegevus Puulehekroonid Vahtra lehtedest saab teha toredaid peaehteid, kroone või lauakaunistusi. Selleks: murra esimene leht topelt kokku , tee sama teise lehega ning aseta osaliselt eelmise peale. Murra järgmine leht topelt üle eelmise ning jätka kuni oled saanud sobiva pikkuse
(pöidlad kumerduvad vastastikku) Kaks saledat daami... kaks politseimeest... kaks pisikest poissi... kaks väikest titat... (Iga kord ise sõrmed teretavad üksteist) 1.7. Turvalaule lastele Eesmärgid: arendada/õpetada sõnavara, peen motoorikat, häälimist ja foneemiteadlikkust Oktoober Külm näksib lehti vahtrapuult (kikivarvul seistes näpitakse kord ühe, kord teise käega ülalt alla) Neid keerleb, keerleb alla ( kätega ees ülalt alla spiraalikujulised liigutused) Vihm rabistab ja tõstab tuult ( käed ees ülal, sõrmede rippes liigutamine, siis käte paralleelsed lainetused ülal) Uks talvele on valla ( käed laia kaarega eest kõrvale alla) (Rekkaro, 1992) Sõbrale Vesiratas veere, veere, ojake sind aitab ( käed küünarliigesest kõverdatult vaheliti ees, käte vertikaalringid ümber üksteise) Tuuleratas keerle, keerle, tuuleke sind aitab ( sama, ringid vastassuunas) Ojakene, veega kanna ( käed ees vasakul, lainjad liigutused paremale)
Viis väikest lumemeest, ümarat ja paksu, lõid rõõmsalt aia ääres lumemeeste tantsu. Päike tuli välja, paitas, kõditas TEISE lumemehe ära sulatas...jne. (Käsi üleval, lehvitavad e. löövad tantsu. Tuleb päike ja üks sõrm läheb peitu e. sulas ära. Mitu jäi alles jne.) OKTOOBER Külm näksib lehti vahtrauult (kikivarvul, ülevalt alla, kord ühe, kord teise käega) Neid keerleb, keerleb alla (kätega ees ülalt alla, spiraalikujulised liigutused alla) Vihm rabistab(sõrmed rippes) ja tõstab tuult(ülal kätega liigutused) Uks talvele on valla(käed laia kaarega eest kõrvale alla). LUMEMEMM Veeretame palli(käed ees sõrmeseongus, vertikaalringid) Suure lumepalli(suur kätekaar ees ülevalt alla kokku) Lumememmele(veame silueti)teeme alguse(kükitame, põlvede haare) Veeretame palli(käed ees sõrmeseongus,vertikaalringid) Kena lumepalli(käed üles sõrmesoengusse, ringis ümber pea) Lumememme keha(kõed eest vaheliti embuvad õlgu)
annaabi.ee 
