määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn. Kus kahepaiksed elavad? Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse
1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril.
Nad toituvad peamiselt teistest putukatest, lehetäide magusast eritisest ja taimemahlast, osa sööb ka seemneid või kasvatab pesas toiduks seeni. Kuklaste seas on mitu väga kasulikku liiki. Et kuklased söövad ka kahjurputukaid, on nad Eestis looduskaitse all. (Wikipedia, 2011) Liikide arv mõnes ühtlasemalt uuritud putukarühmas Matsalu looduskaitseala poollooduslikes elupaikades (Vilbaste et al. 1985) Elupaik Kuivad Kadastikud Lamminiidud Rannaniidud Puisniidud Putukarühm põllud ja ja metsad niidud Tirdilised 22 24 42 61 131 (Cicadinea) Lutikalised 12 16 17 39 62 (Heteroptera) Mardikalised 16 7 193 188 123 (Coleoptera)
...............................12 Sissejuhatus Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed pärinevad raamatust ,,Loomade elu- kahepaiksed ja roomajad" (6), ,,Euroopa kahepaiksed ja roomajad" (3) ja ,,Kahepaiksed e. amfiibid" (7) Tulemused ja arutelu
(Kukk, Kull 1997) Putukaid uurides uuriti nii hooldatavaid kui ka juba kasutusest väljalangenud puisniite. Mardikalistest on arvukalt leitud kärsaklasi(Curculionidae), poilasi(Chrysomelidae), põrniklasi(Scarabaeidae) ja pehmekoorlasi(Cantharidae).Lisaks mardikalised (siklased, naksurlased) ja ka jooksiklaste liigirikkus on suur. Suurliblikaid (Macrolepidoptrea) on samuti palju. Laelatu puisniidul on leitud kahepaiksetest ja roomajatest: rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997).
tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm
Kodukakk on suuruselt ronga ja varese vahepealne. Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
