maakonda: Viljandimaa ja Lõuna-Tartumaa, mille keskele rajati Võru linn ja sündis Võrumaa. Kehtestati Vene kohtusüsteem, kujundati ümber maa-ja linnaomavalitsus. Kõik vabad linnakodanikud said kodanikuõigused, aadlimatriklid kaotasid kehtivuse. Eesti-ja Liivimaal piirasid uued seadused rüütelkondade ja linnaeliidi privileege. Nendega anti kõigile mõisavaldajatele maapäeval ja maaomavalitsuses võrdsed õigused, kaotati maanõunike kolleegiumid, linnades tulid raadide asemele linnaduumad. Valurahaks kuulutas riik senised läänimõisad nende valdajate pärisomandiks. Balti provintsidele laiendati ka Venemaa maksusüsteem- tähtsaim riigimaks oli pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Taluraha jaoks tähendas see mõisasundusest vabanemist ja kroonu alla minekut.
kauplemine merd mööda Arhangelski ja Valge mere kaudu ning, küll vähemal määral, Narva ja Soome lahe kaudu. Maismaatee viis Pihkvast Vastseliina ja Aluliina (läti Alksne, saksa Marienburg) kaudu Riiga. Eesti linnadele tähendas see seda, et kõige soodsamasse olukorda sattus Narva, ka Tallinn säilitas oma koha. Tartu kaotas suure osa oma tähtsusest kaubalinnana ning Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare jäid kohaliku tähtsusega väljaveosadamateks. Vastavalt vähenes ka raadide iseseisvus, mis täiel määral säilis vaid Tallinnas. Narvast sai Rootsi riigi huviobjekt, mida kaaluti isegi riigi teiseks pealinnaks nimetada. Tartus ja Pärnus läks raad kindralkuberneri järelevalve alla. Ülejäänud linnad läänistati mõisnikele ja sisuliselt kaotasid linnastaatuse. Raha vermiti Eesti- ja Liivimaal pärast Tallinna rahamüntimise lõpetamist ainult Riias. Linnaelanike osakaal Eestis ulatus 6%- ni, mis oli tolle aja kohta üsna suur
põllutöödeks( külviks, sõnnikuveoks jne). Korraldati ka mõisatalguid. Kui mõis redutseeriti, kuulutati kõik mõisa talupojad kuninga talupoegadeks ehk kroonutalopoegadeks. Reduktsiooniga paranes talupoegade majanduslik olukord.Talupoegi hakati kaasama maa hindamisele. Koormiste määrad pandi kirja vakuraamatus. 4) Linnad ja kaubandus- linnade majanduslik areng, linnarahvastik, kaubandus 17. saj oli Eestis 10 linna. Uued linnad olid Valga ja Kuressaare. Vähenes linnavalitsuste ehk raadide iseseisvus, suurenes sõltuvus riigivõimust. Linnad kaotasid õiguse iseseisvale müntimisele ning majandustegevusele. Olid kodanikud ja mittekodanikud. Kodanikud tohtisid elada ja töötada linnas, tegeleda jaekaubandusega, kuuluda tsunfti ja gildidesse. Tallinnas oli ligi 10 000 elanikku, aga nt Tartus 3500. Eestlased- Tallinna elanikkonnast ( kalurid, mündrikud, lihttöölised, voorimehed jne). Toimus väljavedu ja sissevedu. Väljavedu nt teravili, lina, laevaehitusmaterjal.
olukord märgatavalt paranes. 4. LINNAD, KAUBANDUS JA KÄSITÖÖ ROOTSI AJAL: 1.Linnad ja kaubandus: 17.sajandil oli Eestis 10 linna. Vana-Pärnu oli eraldi linnana hääbunud juba 16.sajandi lõpuks. Uued linnad olid Valga, millele linnaõigused oli antud 1584 Poola kuninga poolt ning Kuressaare (sks.k. Ahrensburg), millele linnaõiguse oli andnud 1563 hertsog Magnus. Erinevalt keskajast vähenes Rootsi ajal tunduvalt linnavalitsuste (e raadide) iseseisvus ning suurenes sõltuvus riigivõimust. Linnad kaotasid õiguse iseseisvale raha müntimisele ning majandustegevusele. 17.sajandiks oli oma tegevuse lõpetanud Hansa Liit ning kõrvuti Rootsi laevadega tegutsesid Läänemerel nüüd aktiivselt Hollandi ja Inglismaa kaubalaevad. Eesti sadamaid (eriti Narva oma) kasutati ka Vene kaupade väljaveoks. Välja veeti Sisse veeti Teravilja (17
maakonnast Valga maakond. Võru sai 1784. aastal linnaõigused, kui Võru rüütlimõisast sai maakonnakeskus. Asehalduskorra ajal moodustati ajutiselt ka kolm uut maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond, kuid lõplikuks kujul jäid: Riia kreis, Võnnu kreis, Volmari kreis, Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis, Kuressaare kreis. 1785. aasta linnaseadusega loodi linnade valitsemiseks seniste raadide asemele linnaduumad, kuhu valiti esindajaid ka vähem jõukatest kihtidest. Valimisõigus anti kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Linnakodanike hulka loeti suurem osa linnaelanikest, teenijad ja pärisorjad välja arvatud. Kodanikud jagunesid kuude klassi, nende liigitamisel oli määrav kodaniku-elaniku poolt deklareeritud varanduse suurus. 1785. aasta linnaseadusega 7
Näiteks, kui mõne tulevikutehnoloogia areng püstitab moraalse küsimuse, mida Bahá'u'lláh ajal ei tuntud, langeb Ülemaailmsele Õigluse Kojale vastutus otsustada, kuidas seda küsimust käsitleda. Baha'id usuvad, et sel moel jätkub Baha'i usu juhendamine Jumala poolt ajani, mil ilmub järgmine Jumala Sõnumitooja - sündmus, mis Bahá'u'llah sõnade järgi ei toimu enne kui vähemlt tuhande aasta möödudes. (Ibid) On oluline märkida, et nii nagu kohalike ja Rahvuslike Vaimsete Raadide liikmetel, ei ole ka Ülemaailmse Õigluse Koja liikmetel oma võimu ega autoriteeti - ükskõik kui austatud ja auväärsed nad üksiskisikutena on. Vaid siis, kui nad tulevad kokku, kohtudes ametlikult kui Ülemaailmne Õigluse Koda, on nad jumalikult inspireeritud. Isikukultust välditakse täielikult. (Administratsioon) 2.9 Ühtsus ja erinevus Bahá'u'lláh' kirjatööd hoiatavad eriti ühetaolisuse taotlemise eest. Baha'i usundi eesmärk ei ole
säilida. Lisaks katoliikluse asemel protestantismi astumine ladina keele kõrvale jäämine Liivimaal 17. saj asendas alam-saksa keele ülem-saksa keel, see üks põhjusi, miks varasem kirjandus muutus tarbetuks). Kus need dokumendid on säilinud? Kõige pealt dokumendid kogunesid erinevatesse arhiividesse juba keskajal - valitsejate kantseleid, kelle juures kogunes asjaajamine ja kus erilise hoolega säilitatid privileege, need olid linnade, raadide kantseleid, need olid kloostrid, kuhu ei kogunenud mitte ainult kloostrite enda dokumendid, vaid sinna anti hoiule ka muid, need olid perekonna arhiivid. Ükski keskaegne kiriklik inst 16. sajandit otseselt üle ei elanud, samamoodi Liivimaal keskaegne võim 16. saj üle ei elanud, ükski klooster samuti mitte. Arhiivi vallutamine oluline ka võimu ülevõtmisel, sest arhiiv sisaldas õiguslikke dokumente, mida võidi ära kasutada kas võimu ülevõtja poolt või vallutaja poolt
Vanu munki süüdistati patutegudes. 1524 aastal 10märts toimus Riias suuremad kallale tungid kirkutele, purustati ja hävitati, sügisel loobus Riia linn ametlikult alluvusvahekoorast peapiiskopil, aeti välja mungad nunnad ja kloostrid ja katoliiklikud preestrid. Teine peamine levik oli Vana liivimaa linnad, kes võtsid omaks luterluse, riia eeskujul olid smasuguseid pildirüüsteid. Kaks eesmärki sulas koku , katoliku asnedamine uue moodsa usuga, ja linna elanike , raadide soovi vabaneda maahärrade võimust.1525 Volmari maapäeval asusid vallid toetama maahärrasid sõlmisid liidu luterilinnade vastu . Otsustati et kuni järjekordse kirikukoguni ei võeta ette mingeid drastilisi samme. Kõige jõulisemalt üritas luterlusele vastuseista tolle aegne riia peapiiskop Johannes Blankenfeld. Ootamatu positsiooni võttis Liivi ordu ,( juba 1525 aastal oli riias usuvabadus) viimased võtsid luterluse poole. 1525 likvideeriti ära saksa ordu ., sellest ajast saavutas
annaabi.ee 
