a saadeti laiali Liivi- ja endised omanikud pidid Saaremaa rüütelkondade maanõunike maksma riigile renti, seega kolleegiumid ning rüütelkonna nende tulud vähenesid. maapäevad allutati kindralkuberneri · Talupoegi ei saanud kontrollile. Aadli omavalitsus ülemäära ekspluateerida Saaremaal ja Liivimaal sellega · Pärusaadel viidi tagasi praktiliselt kadus. Eestimaa aadli lääniõigusele omavalitsust rootsi võim ei puudutanud. 2) Kujunes välja aadli opositsioon Talupoegade · Pärusmõisate talupoegade 1) Pärusmõisate talupoegade olukord ei seisund olukord ei muutunud. muutunud.
12) VÕRDLE RIIGIMÕISA RENTNIKU JA PÄRUSAADLIKU PEAMISI ÕIGUSI JA KOHUSTUSI RIIGIVÕIMU SUHTES Rentnik – Ei tohtinud anda ihunuhtlust taluperemeestele. Võis olla aadlik, lihtsalt kodanik või sõjaväelane. Rentis mõisa riigi käest, pidi maksma renti. Makse maksid rahas ja viljas. Kohustused: kirjas Vakuraamatus. Ei tohtinud talupoegadelt suuremat maksu nõuda. Kuninga alam. Ei olnud mõisa ega talupoegade omanik. Sissetulek väike. Pärusaadel – Mõisa omanik, omab ka talupoegasid. Õigused, kohustused: osaleda sõjaväeteenistuses. Pidi maksma riigile teatud makse, mis ette nähtud. Kohtumõistmine talupoegade üle. 13) VÕRDKE RIIGIVÕIMU SUHTUMIST SAKSA AADLISSE KOLME KUNINGA VÕIMU AJAL TAANI JA POOLA ALADEL. TOO VÄLJA 1 SARNASUS JA 1 ERINEVUS Sarnasused: Saksa aadlisse – kohalikku elu valitseb rüütelkond nii Taani kui Poola aladel. Otsustab kohaliku elu üle. Mõisnikud koos vallutajatega valitsesid
seisukohal 1) Redutseeritud mõisate endised halvenes. 1694.aastal saadeti t omanikud pidid maksma riigile laiali Liivi- ja Saaremaa renti, seega nende tulud vähenesid. rüütelkondade maanõunike 2) Talupoegi ei saadud ülemäära kolleegiumid ning Maapäevad represseerida. allutati kindralkuberneri 3) Eramõisnikud (pärusaadel) viidi kontrollile. Eestimaa aadli tagasi lääniõigusele, st tuli alluda omavalitsust rootsi võim ei kuningale ja tehinguid maaga ei puudutanud. võinud teha kuningalt luba Kujunes välja aadlipositsioon, küsimata. st aadelkond lõhenes. Rootsi aja algul talupoegade olukord halvenes, sest paljud mõisad anti erakätesse ja
(semstvod). võõrandunud intellektuaalidele oli keelatud poliitiline eneseväljendus, neid ei haaratud põhiseaduslikku reformiliikumisse, osa neist liitus terroristlike gruppidega (väikesed kuid nurjasid mõnedki reformialgatused, 1881 tapsid pärisorjuse kaotanud Aleksander II- see pani piiri poliitilistele reformidele) Venemaa sotsiaalne struktuur: 1) Priviligeeritud seisused- aadel (pärusaadel, isikuaadel), vaimulikud, kaupmeeskond aadelkond mitmepalgeline, tagamaaks impeeriumi pidev laienemine ja liidendatud piirkondade eliidi Vene aadelkonnaga ühinemine Aadli arvukust kasvatas ordenite jagamine, aadlitiitli saamine keisri annetusena Aadli elukorraldus tugines 1785. aasta aadli armukirjale- vabastas aadli kohustusikust teenistusest, kehalisest karistusest ja maksudest, võis omada maad ja
vasallidega Eestimaa rüütelkonnaks. Juba 1561. aastal kinnitas Poolale kuulunud aladel kuningas Sigmund II August Liivimaa mõisnike privileegid. 1566. aastal koostati unioonileping, kuid omaette rüütelkonda siiski veel ei loodud. Lõplikult saab Liivimaa rüütelkonnast rääkida 1647. aastal, mil hakati kokku kutsuma mõisnike maapäevi. (Saare 2006, lk 62) Sõltumata privileegidest, ei saanud mõisnikest aadlikke. Aadliseisus, seda enam tiitel kaasnes sünnijärgselt (pärusaadel) või siis kuningat teenides (teenisaadel). 17. sajandil seadis keskvõim tiitlite jagamisele rangemad nõuded, kuna aadlite hulk kasvas kontrollimatult. Baltisaksa suguvõsades järgiti suguvõsa pealiini ja tiitli päris vanem poeg ning nooremad olid sunnitud tiitli välja teenima kuningat teenides. Eelpool kirjeldatud erisused kajastusid ka vappidel. Pealiini perekonnavapp jäi samaks, so kasutati ajaloolist vapipilti. Nooremate poegade poolt väljateenitud tiitli vabahärra või krahv
Õigust vabadusele ei saa võõrandada inimene ise. Valitsuse õiguspärasusest: rahvas allub valitsusele teatud tingimustel; otsene osalus poliitikas pole oluline. Ameerika revolutsioon: süüdistus kodanike vabaduse jalge alla trampimises; iseseisvusdeklaratsioonis argument: kõik inimesed on võrdsed ja kõigil on võõrandamatud õigused. 6. Montesquieu vabariigist Taust 18. sajandi Prantsusmaa: absoluutne monarhia, parlamenti pole, kasvav maksukoorem, tugev kõrge staatusega pärusaadel, kuningas nimetab ministreid ametisse oma suva järgi. Montesquieu: kuningavõim piiratud aadli ja parlamendi võimuga; Inglismaa matkimine hävitaks Prantsusmaa omalaadse vabaduse. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest) Uus-Rooma vabadusekäsitlus: vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalust seadusandluses. Vabariigi tingimused: väike territoorium, põhineb sotsiaalmajanduslikul võrdsusel, eeldab kodanikuvoorust. 8
· Kõik inimesed on loodud võrdseks, kõigile on Looja poolt antud võõrandamatud õigused, mille hulgas on elu, vabadus ja õnne taotlemine. Valitsused on ellu kutsutud nende tagamiseks ning saavad oma volituse valitsetavate nõusolekul Vabadusekontseptsioonid 18. saj. Prantsusmaal · Absoluutne monarhia, kõrghetk Louis XIV (ainuvõim 16611715) ajal · Alates 1614 parlamenti (generaalstaate) kokku ei kutsuta. · Tugev pärusaadel, kellel ulatuslik võim oma mõisates ning kõrge positsioon ühiskonnas ja õukonnas · Samas kuningas nimetab ministrid oma suva järgi · Kasvav maksukoormus Prantsuse välispoliitiliste ambitsioonide tõttu, konkurents Inglismaaga · Kriitika: Locke'ilik vabadusekontseptsioon ei arvestata võrdsuse ja õigustega (Voltaire); vabariiklik vabadus prantsuse riigialamad on kuninga orjad (Diderot, Helvétius, Rousseau) Reformi võimalikkus Prantsusmaal?
staatusele (vt: linna õhk teeb vabaks). Absolutistliku monarhia kinnistumine ning pärisorjuse kaotamine viisid selleni, et ei olnud enam vajadust feodaalse, seisuslikult hierarhilise allumuse (alamluse) järele: elaniku vahetu alamlus oma domeeniisanda (vasalli või allvasalli) suhtes; domeenivasalli alamlus - senjööri suhtes; senjööri alamlus - monarhi suhtes. Järk-järgult asendus absolutismiajastul pärilik aadel (pärusaadel) nn teenistusaadliga. Kuna monarh=riik, siis loogiliselt jõuti arusaamani ka allumusest mitte oma vahetule aadlikust isandale, vaid otse üksnes konkreetse riigi monarhile (monarhi alamad). Selle käsitlusega seondub territoriaalse võimu doktriin. Järgnevalt paneb monarhi alamluse idee kõikuma territoriaalse ülimlikkuse doktriini levik. Ja lõpuks: taas dualistliku monarhia süsteemi kinnistumine ning juriidilised doktriinid riigi territooriumist kui
annaabi.ee 
