Prantsusmaa veinipiirkonnad. Burgundia kõige peenem ja kallim veinipiirkond maailmas, Burgundia jaguneb alapiirkonadeks: kõige põhjapoolsem on Chablis (veinidel on eriline mineraalsus, vahel lausa soolakas merelõhn, mis tuleneb lubjakivipinnasest); Cote d` Or (Kuldne kallas) jaguneb kaheks Cote de Nuits (Pinot Noirist valmistatud punaveinide ala) ja Cotes de Beaune (valm. Nii valgeid kui punaseid veine). Võrreldes Chablis`ga on Cotes de Beaune Chardonnay vein palju täidlasem ja kreemisem, sageli on lausa võid tunda. Cotes de Chalonnais ja Macon pakuvad lihtsamaid ja odavamaid burgundereid. Burgundia alla arvatakse ka Beaujolais. Champagne kõige põhjapoolsem ja jahedam Prantsusmaa veinipiirkond. Sampanja on jook, mille teine käärimine toimub pudelis. Loire`i org Alsace marjad on pigem Saksa päritolu
Liiga soe vein võimendab kõik ebaharmoonilised komponendid ning enne meeldinud vein võib olla üsna jube kogemus. - kalli veini ostmisel uurige, kas vein vajaks eelnevat õhutamist. Enamik üle 15 aasta vanuste veinide puhul on õhutamine isegi kahjulik – kaob seegi hea, mis säilinud. - kui ostate rohkem Bordeaux’ viinamarjasortidest valmistatud veine või siis Hispaania-Itaalia veine,siis tuleks muretseda korralikud, suured (min 30...35 cl) klaasid. Need sobivad nii valgete, kui ka punaveinide puhul. Isegi Bordeaux’ tipp restoranid serveerivad kõik veinid ühttüüpi, kuid korralikust klaasist. 6.2. Veinide serveerimise temperatuurid Põhireeglid: - Valge ja rosé vein peab olema jahutatud külmkapi temperatuurini. Soojeneda jõuavad kõik veinid, kuid laual nad ei jahtu... - Punaveinide kõrgeim serveerimise temperatuur võiks olla 16...18C. - Mida magusam on valge vein, seda jahedam võiks olla, kuid mitte alla +5C.
nii kehakinnitust, kui ka ööbimise võimalust. Üks keskaegseid, suurimaid mungakloostreid Kloster Eberbach - paiknes Eltvilles ning tema veinitoodangut hinnati 16. sajandi keskel ca 3 miljoni liitrini tänapäevases mõistes "Saksamaa Gallo". Eestisse jõudis Saksa veinikultuur "Liebfraumilchi-kultuse" tipphetkel, kui see veidi magus, lilleline, puuviljane ning väga soodne valge vein oli vallutanud magusa veini tarbijate südamed. Sealt algas ka suurem punaveinide tarbimise trend ning Saksamaa veinitööstus avastas end sügavas kriisis üle 85% valmistatud veinidest olid valged ning lõviosa sellest lihtsad mahuveinid. Selleks, et vabaneda odava-magusa-mahuveini imagost, loodi VDP mõisate (Verband Deutscher Prädikatsweinguter) ühendus. VDP mõisate ühenduse eellane loodi juba 1910. aastal Trieri linnapea Albert von Bruchauseni poolt, kuid tänase näo sai
muud marja ei kasutagi. Rioja Alta vein on ehk tugevam ja täidlasem. Rioja Baja on kuumema ja kontinentaalse kliimaga piirkond, aga moodne tehnoloogia ja üldine trend tugevamate ja kangemate veinide poole on andnud sellelgi piirkonnale võimaluse, sealt tuleb näiteks Marques de Vargas. Marques de la Concordia mõisa Hacienda de Susari on istutatud Cabernet`, Merlot` ja Syrah` viinapuid. Mõlemad mainitud teevad Rioja Bajast põnevat ja kanget veini. Rioja punaveinide puhulvõib eristada nn vana ja uut stiili. Vana stiil on tulisem, õhem ja tammisem, selle loojad on õigipoolest vanad klassikud markii de Murieta ja markii de Riscal, kes lähtusid Bordeaux`eeskujudest. Et Tempranillo annab õhemat veini kui Bordeaux` marjad, kukkuski Riojas tammisem vein välja. Uut stiili, mis on täidlasem, pehmem ja mahlasem, asus 1970ndail juurutama Marques de Caceresi samuti prantsuse koolitusega juht Enrique Forner
Olulised tootjad : Bock, Hungarovin(György-Villa, Kemendy), Polgàr, Attila ja Tamàs Gere. Mida maitsta? Kindlasti head Toajid, klassikast ei pääse. Eestis saadav Egri Bikavèr on talutav, aga muidugi mitte mingi tipptoode. Hungarovini György Villa seeria on viisakas ja Domaine Szermley lausa hea. Üldiselt tuleks taga otsida ikkagi Ungari punaveine, olgu siis Egerist, Szekszardist või Villànyist. Uus tammevaat ja täidlane marjasus on kujundanud ka Ungari moodsate punaveinide põlvkonda, aga need veinid tuleks Eestisse alles tuua. Vahuveinidest pakub Törley omas hinnaklassis väga head kvaliteeti. Tootjad ja veinid Bock svaabi juurtega veinisuguvõsa Villànys, kes juba 1958.aastal ostis tagasi oma esivanemate veiniaia, 1976ndal sai esimese eratootjana peaauhinna Soproni rahvusvahelisel veinivõistlused ning 1987 asus ise pudeldama. Tänaseks 50 ha viinapuid omava pere veinid on mõnusa pehme maitsega ja paraja hinnaga.
Punaveini valmistamisel korjatakse punasekestalisi marju ning seejärel need purustatakse. Kääritamine toimub vaatides koos kestaga, et mahl saaks punase värvuse ning omandaks tanniine. Peale käärimise lõppu eraldatakse mahl kestadest. Sellel järgneb järelkääritamine, mille käigus väheneb veini happesus ning see saab pehmema maitse. Sageli segatakse ka eriviinamarjasortidest tehtud veinid. Lõpptulemuseks villitakse vein pudelisse või pannakse tammevaatidesse laagerduma. Punaveinide järelküpsemine tammevaatides on palju sagedasem kui valgete veinide puhul. Kvaliteetne roosa vein pole muidugi valge ning punase veini segu nagu sageli arvatakse. Selle valmistamine algab samamoodi nagu punase veini valmistamine, kuid roosa veini puhul on käärisimisperiood lühem. Seejärel eraldatakse mahl kestadest ning veini kääritatakse vaatides edasi nagu valget veini. 2. EESTI VEINITEHASED Sajand tagasi jõid Eestis veini enamasti võõramaalased
dagi looduse hooleks. Juba viinamarju pressides jälgitakse hoolega, et rõhk tähelepanu. ei ületaks kriitilist piiri. Selle määramiseks maitstakse pressimise lõpus saadavat mahla pidevalt. Kääritamiseks kasutatakse pärmikultuure, mille päritolu mõjutab oluliselt valmisveini maitset. Kontrollimiseks on kõige mõjusam jahutamine, kuid ka õhu ligipää- su reguleerides saab eeskätt punaveinide puhul häid tulemusi. Käärimise kestus on enamasti mõõdetav nädalatega. Punaveini valmistades on prot- sess kombinatsioon käärimisest ja leotamisest, mille lõpetamiseks toorvein sademelt nn säilitustankidesse pumbatakse. Tavakohaselt valmib moodne vein hiigelsuurtes roostevabast terasest mahutites, mille topeltseinad anna- vad võimaluse sisu jahutamiseks või soojendamiseks. Uued nipid
annaabi.ee 
