60-75 cm pikkuseks. Pikimad rästiklased on gütsa ja Lõuna-Aasia ning Kagu-Aasia ahelr. Pisim rästiklane on stepir. Rästiku ladinakeelne nimetus on Vipera berus. Rästik kuuub looduskaitse alla. Rästikud kardavad inimesi väga. Kui nad inimest näevad, siis nad roomavad ära nagu oma elu eest. 3 RÄSTIKU EHITUS Rästiku välisehitus Rästikut eristab teistest madudest, selle järgi, et tal on seljal tume siksak joon, ülejäänud keha on punakashall, mõned rästikud on punakad. On olnud erandeid, kui siksak joon puudub, siis on rästik nastikust erandatav selle järgi, et tal puuduva heledad laigud silmade juures. Nad kasvavad 60-75 cm pikkuseks. Pikimad rästiklased on gürsa ja Lõuna-Aasi ning Kagu-Aasia ahelr, pisim on stepir. Enamasti on emased pikemad kui isased. Kehal asetsevad soomused on nähtavad servadega. Pea on kolmnurkjas, hästi eraldatav rästiku kehast. Silmad on rubiinipunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega
Väga aeglase kasvuga, kuid väga pikaealine, saab kuni 2000 (4000) a. vanuseks. Mullastiku suhtes nõudlik. Väga varjutaluv. Soojalembene, tahab merelist pehmet kliimat. Reliktne liik. Talub hästi linnaolusid. Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase (Betula pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel massiühikutes. Koor punakashall või -pruun, õhuke, noores eas sile, hiljem pikisuunas korrapäratult soomuste või plaatidena kestendav. Pärimused: Kõigis kultuurides on hinnatud aeglaselt kasvava, kõva, kuid painduva, peene süüga mädanemiskindlat jugapuupuitu, mida on nimetatud ka raudpuuks, sest jugapuupuidust väravapostid olevat tugevamad kui metallist. Kogu Euroopas oli jugapuu tuntud kui vibude ja ambude materjalina. Sitkuse poolest ei pääsenud sellega võistlema ükski teine puu. Jugapuu
Epistaas jaotatakse dominantseks ja retsessiivseks epistaasiks. Esimesel juhul on epistaatiline geen dominantne (A>B,b), teisel juhul retsessiivne (aa>B,b). Retsessiivse epistaasi korral on retsessiivne geen epistaatiline teise geenipaari dominantse ja retsessiivse alleeli suhtes: aa>B,b. Selline epistaas esineb mitmete imetajaliikide karvkattevarvuse monede geenide vahel. Naiteks kui ristata kollaseid (AAee) ja musti (aaEE) kuulikuid, on esimese polvkonna hubriidid (AaEe) aguutivarvi (punakashall), kuid teises polvkonnas toimub lahknemine kolme varvusruhma vahel: aguutivarvi (A-, E-), mustad (aaE-) ja kollased (A-ee). Lahknemissuhe on 9:3:4. Geen A on aguutigeen, mille retsessiivne alleel (a) tingib mitteaguuti (musta) varvuse. Geen E kontrollib moodustava pigmendi tuupi. Dominantne alleel (E) voimaldab moodustada nii tumedat eumelaniini kui ka kollast feomelaniini, olenevalt geeni A alleelidest. Kuid
Väga aeglase kasvuga, kuid väga pikaealine, saab kuni 2000 (4000) a. vanuseks. Mullastiku suhtes nõudlik. Väga varjutaluv. Soojalembene, tahab merelist pehmet kliimat. Reliktne liik. Talub hästi linnaolusid. Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase (Betula pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel massiühikutes. Koor punakashall või -pruun, õhuke, noores eas sile, hiljem pikisuunas korrapäratult soomuste või plaatidena kestendav. Pärimused: Kõigis kultuurides on hinnatud aeglaselt kasvava, kõva, kuid painduva, peene süüga mädanemiskindlat jugapuupuitu, mida on nimetatud ka raudpuuks, sest jugapuupuidust väravapostid olevat tugevamad kui metallist. Kogu Euroopas oli jugapuu tuntud kui vibude ja ambude materjalina. Sitkuse poolest ei pääsenud sellega võistlema ükski teine puu
Väga aeglase kasvuga, kuid väga pikaealine, saab kuni 2000 (4000) a. vanuseks. Mullastiku suhtes nõudlik. Väga varjutaluv. Soojalembene, tahab merelist pehmet kliimat. Reliktne liik. Talub hästi linnaolusid. Puit väga väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puidus ja koores puuduvad vaigukäigud. Euroopas kasvavatest puudest on jugapuu puit, maarjakase (Betula pendula var. carelica) puidu kõrval, ainus puiduliik mida mõõdetakse turustamisel massiühikutes. Koor punakashall või -pruun, õhuke, noores eas sile, hiljem pikisuunas korrapäratult soomuste või plaatidena kestendav. Pärimused: Kõigis kultuurides on hinnatud aeglaselt kasvava, kõva, kuid painduva, peene süüga mädanemiskindlat jugapuupuitu, mida on nimetatud ka raudpuuks, sest jugapuupuidust väravapostid olevat tugevamad kui metallist. Kogu Euroopas oli jugapuu tuntud kui vibude ja ambude materjalina. Sitkuse poolest ei pääsenud sellega võistlema ükski teine puu.
Esimesel juhul on epistaatiline geen dominantne (A>B,b), teisel juhul retsessiivne (aa>B,b). Retsessiivse epistaasi korral on 42 retsessiivne geen epistaatiline teise geenipaari dominantse ja retsessiivse alleeli suhtes: aa>B,b. Selline epistaas esineb mitmete imetajaliikide karvkattevärvuse mõnede geenide vahel. Näiteks kui ristata kollaseid (AAee) ja musti (aaEE) küülikuid, on esimese põlvkonna hübriidid (AaEe) aguutivärvi (punakashall), kuid teises põlvkonnas toimub lahknemine kolme värvusrühma vahel: aguutivärvi (A-, E-), mustad (aaE-) ja kollased (A-ee). Lahknemissuhe on 9:3:4. Geen A on aguutigeen, mille retsessiivne alleel (a) tingib mitteaguuti (musta) värvuse. Geen E kontrollib moodustava pigmendi tüüpi. Dominantne alleel (E) võimaldab moodustada nii tumedat eumelaniini kui ka kollast feomelaniini, olenevalt geeni A alleelidest. Kuid
60-päevane noorpart kaalub 1,5...1,7 kg. Tõug on levinud paljudes maailma maades, teda kasutatakse nii puhasaretuses kui ka ristamisel. Kasutatakse peamiselt pardimunade tootmisel. India jooksupart Tõug on aretatud Indias. Välimik on neil teistest partidest erinev. Neil on kõrged jalad, pingviinisarnane kehahoiak, pikk ja peenike kael. Liikudes nad ei paterda nagu teised pardid, vaid jooksevad kiiresti. Jalad on oran¸ikaspunased, sulestik valge, punakashall või must. Täiskasvanud emaspardid kaaluvad 1,75 kg, isaspardid 2,0 kg. India jooksupardid on väga head munejad, keskmine toodang on 200-270 muna aastas. Ilupardid On mitmeid pardiliike, keda kasvatatakse põhiliselt ilusa välimuse tõttu. Tuntuim neist on mandariinpart. Ta on väikesekasvuline, kuid väga kaunilt paigutunud ja värvunud sulestikuga. Teine tuntum ilupart on karoliinpart, kes pärineb Põhja-Ameerikast. Mõlemad ilupardid on väheste
annaabi.ee 
