suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end maarahvaks. Eestlaste talus oli eluhooneks 19. sajandi algul palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Rehetoas kuivatati vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased
tuntud olid imeilusate pitsesemete tegijatena LõunaLeedust Dzukijast pärit käsitöömeistrid. Naised heegeldasid värvilisest villasest lõngast mütse, mida kaunistatu lisaks pikkade paeltega. Setu pits Värvilist setu pitsi hakati setumaal valmistama 19.sajandi keskel. Nende pitsidega kaunistati pühaserättide ehk ikoonilinade otsi, rahvarõivaste juurde kuuluvate pealinikute otsi ja mitmeid pulmakommetega seotud tekstiiliesemeid. Setu naised on tänaseni au sees hoidnud esiemade käsitööoskusi, kandes endas setude arusaama värvi ja vormi ilust, mis peegeldub meile vastu ka värvilise setu pitsi mustrirütmidest. Sissejuhatus Pits on eriline õhuke heegeldatud, tikitud või punutud õhuline tekstiilitoode. Selle valmistamine nõuab aega ja oskust. Pitsid on aegade algusest hinnatud palju tööd ja aega nõudva
suitsu ARENGU LUGU AIT varude hoidmiseks mõeldud laohoone asus võimalikult kaugel tulekolletest ehitati ühele poole rehielamut paiknes kambripoolsel küljel- aidavarguste ärahoidmiseks esiküljes oli lai räästaalune, mis kaitses seina ja aidatreppi sademete eest aidatrepp pidi kergendama viljakottide tõstmist aidas hoiti viljakusjumalat Tõnni AIT ait oli seotud pulmakommetega, seal seisis veimevakk ehitati eraldi veel kala-, piima- jm aitu ait pärineb ajast, mil ei tegeletud intensiivse põllundusega see on vana soome-ugri sõna kasutati ohverdamiskohana, kuna viljasalves hoiti vilja- ja karjaõnne hoidjat Pekot pühade ajal pandi ande jumalatele, nähtamatutele hingedele RIIDEAIT kirstudes hoiti pesu ja kangaid seda kasutasid noored teenijad ja sulased magamiseks seal magavate tüdrukute juures käidi salaja
hallid. Potisinine värv siin märkimisväärselt ei kasutatud. Rõivaste muutus · üha rohkem tungis sellesse linlikke elemente. · Kuni 19. sajandi keskpaigani oli tegemist veel rahvarõivaste kiire arengu- ja muundumisprotsessiga · Veel 19. sajandi keskel ei mindud kuueta külla, kirikusse ega pulma · Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti teda ka lappesse panduna käel. 19. sajandil püsis sõba seoses vanadele traditsioonidele tuginevate pulmakommetega Lõuna Eestis pruudi rõivastuse osana · Valgeid rõivaid tarvitati Eestis viimasele teekonnale saatmisel veel 19. ja 20. sajandi vahetusel. 19. sajandi teisel poolel kujunes linnakultuuri mõjul leinavärviks must. · 19. sajandi teisel poolel hakkasid naised Saare- ja Hiiumaal ning kohati Lääne-Eestis kasutama eraldi leinaülikonda. · See oli tumedatooniline, punast kui rõõmuvärvi välditi. Leinaseelikutes
Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused. Sel puhul tehti suuremad koristustööd, seinad lubjati valgeks ja põrandale riputati liiva või kalmuse varsi. Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega. Talutööd jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine
Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik oli söögilaua asukoht.Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kasutusel olid seina külge kinnitatud pingid. Ka magamislavad toetusid ühelt poolt maas olevatele postidele ja teiselt poolt olid kinnitatud seinapalkide vahele. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst.Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused. Sel puhul tehti suuremad koristustööd, seinad lubjati valgeks ja põrandale riputati liiva või kalmuse varsi. Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega. 4.Talupere suurus ja nende toidulaud. Talupered olid enamasti suured
(Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon 2017, 4) Seoses liitumisega UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, Eesti koostas vaimse kultuuripärandi nimistu, mis koosneb nelja tüüpi sissekannetest: nähtus, oskus või teadmine, isik, asutus või ühendus ja paik (Ibid., 11). Täpsemalt nimistusse kuuluvad Kihnu kultuuriruum oma keele-, toidukultuuri-, käsitööoskuste-, laulude-, tantside-, pillimängude- ja pulmakommetega, Eesti laulu- ja tantsupidu traditsioon, Seto leelo, Võromaa suitsusaunatraditsioon, ravimtaimede kogumine ja kasutamine, hoidistamine, Lindora laat, väikekandle tagasitulek, Hiiu naiste rahvariiete juurde kuuluvad rõhud, vanade hoonete taastamine ja Järva-Jaani priitahtlikud pritsimehed (Ibid., 17-24). Ja lugedes seda nimistut, võib märgata, kui suurt osa moodustab loodus ja selle ressurssid Eesti vaimse kultuuripärandist ja kui väärtuslik see on selle säilitamisel
annaabi.ee 
