Põnevust lisasid kunstnike endi lood teoste saamisloole. Nii mõnedki puuskulptuurid olid valmistatud Paide aedade ajahambast puretud toorainest. Näiteks üks puidust aktitaies valmis Eino tuttava aiast elupäevi lõpetanud kirsipuust. Eino Kajalainen rääkis näitust avades, et paljude tema tööde alatooniks on nn juurteta elutunnetus ja katkematu teekond mitme kalli elupaiga vahel ning sellest tulenev igatsus. Teisest küljest aga on taotline rahutus ta loomingusse puistanud äärmiselt palju elutarkust ja mitmekülgsust. Kokkuvõtteks meeldis mulle näitus väga kuigi Eino Kajalainen mainis, et näituse väljapanemine toimus väga ootamatult, kuid samas oli selle tulemus talle väga üllatav, sest see mõjus tõesti väga efektselt ning sobis mõisa miljööga väga hästi kokku. Kõik, kogu ekspositsioon oli muljetavaldav ning oli tunne, et tahaks kõiki neid pilte ja skulptuure omada. Eriliselt meeldisid mulle puuskulptuurid.
Maastik on mitmekesine: kõrged mäetipud vahelduvad sügavate orgudega ja mäekurdudega, tihedatesse metsadesse lõikuvad kevadistes lilleõites aasad ning madaliku viljakaid põlde palistab karjamaade lopsakas rohelus. Mühisevad mäed vahelduvad voolavate jõgedega lauskmaal. Kiired mägijõed lähevad sujuvalt üle rahulikeks jõgedeks tasandikel. On koski, mineraalveeallikaid, mitmekülge loomariik. Loodus on üle terve Slovakkia puistanud ammu kustunud vulkaane, uuristanud kanjoneid ja koopaid ning seal leidub rohkesti mitmesuguseid taime- ja loomaliike. Paljud loomad ja taimed kuuluvad looduskaitse alla ja nende asupaigaks on määratud mitmed suured maa-alad: seadusega turvatud rahvuspargid, kaitstud loodusega piirkonnad ja reservaadid. Terves riigis on selliseid üle tuhande ja nende üldpind peaks ületama 10 000 ruutkilomeetrit. Tänaseni on alasid, kuhu inimese jalg on harva sattunud. See potentsiaal on kasutamata
valmistatud jooki. Samas oskas ta eristada mürgiseid seemneümbriseid süütutest seemnetest ja oli teadlik kanepisuitsu hallutsinogeensest mõjust. Arheoloogilised leiud viitavad sküütide rituaalsele kanepisuitsetamisele juba esimesel aastatuhandel enne Kristust. Vana-Kreeka kirjanik ja rännumees Herodotos aga on kirjeldanud, kuidas Musta mere põhjaosa sküüdid valmistanud lattidest ja villastest tekkidest telgi ning puistanud seal sees hõõguvatele kividele kanepiseemneid (tõenäoliselt kestadega). Selle "sauna" leil olevat neile niivõrd meeldinud, et nad möiranud suurest heameelest. Euroopa arheoloogilised leiud kõnelevad peamiselt kahest kanepi kasutamise viisist. Vanimad kanepikiu leiud on pärit eelrooma rauaajast (800400 e. Kr.); sellest kiust tehti nii nööri kui ka kudumeid. Vanimad kanepiseemnete leiud pärinevad esimese aastatuhande esimesest poolest.
Neid vanapaganaid võidakse peljata kui eksitajaid, kuid sageli saavad nad külarahvaga hästi läbi. Vanapaganatel käiakse külas (pulmas, ristsetel, katsikutel), vahel imetab mõni taluperenaine Vanapagana last. Vanapagana pidudel on uhke toidulaud, seal ei tohi risti ette lüüa ega ristiusu palveid lugeda, sest muidu muudab peremees toidu sõnnikuks. Teinekord on Vanapagan kosmogooniline tegelane, kes on tekitanud suuri maapinnavorme (mägesid, järvi), kandnud kokku suuri kive, puistanud neid laiali või visanud kivirahnu ühest kohast teise (sageli sihtides kirikutorni). Tema kõrval võib olla teine tegelane, keda nimetatakse vanaisaks, jumalaks jne. Kosmilise rolli tõttu on Vanapaganas nähtud triksterit, kes on "ennemuistsel ajal jätkanud suurt loomistööd ja kellel on seetõttu selgeid kultuurikangelase tunnuseid". Vanapagana ettevõetud tööd jäävad alati pooleli (nt linnade või sildade ehitamine)
külluslikult. Maastik on mitmekesine: kõrged mäetipud vahelduvad sügavate orgudega ja mäekurdudega, tihedatesse metsadesse lõikuvad kevadistes lilleõites aasad ning madaliku viljakaid põlde palistab karjamaade lopsakas rohelus. Mühisevad mäed vahelduvad voolavate jõgedega lauskmaal. Kiired mägijõed lähevad sujuvalt üle rahulikeks jõgedeks tasandikel. On koski, mineraalveeallikaid, mitmekülge loomariik. Loodus on üle terve Slovakkia puistanud ammu kustunud vulkaane, uuristanud kanjoneid ja koopaid ning seal leidub rohkesti mitmesuguseid taime- ja loomaliike. Paljud loomad ja taimed kuuluvad looduskaitse alla ja nende asupaigaks on määratud mitmed suured maa-alad: seadusega turvatud rahvuspargid, kaitstud loodusega piirkonnad ja reservaadid. Terves riigis on selliseid üle tuhande ja nende üldpind peaks ületama 10 000 ruutkilomeetrit. Tänaseni on alasid, kuhu inimese jalg on harva sattunud. See potentsiaal on kasutamata.
1. Loodus Maastik on mitmekesine: kõrged mäetipud vahelduvad sügavate orgudega ja mäekurdudega, tihedatesse metsadesse lõikuvad kevadistes lilleõites aasad ning madaliku viljakaid põlde palistab karjamaade lopsakas rohelus. Mühisevad mäed vahelduvad voolavate jõgedega lauskmaal. Kiired mägijõed lähevad sujuvalt üle rahulikeks jõgedeks tasandikel. On koski, mineraalveeallikaid, mitmekülge loomariik. Loodus on üle terve Slovakkia puistanud ammu kustunud vulkaane, uuristanud kanjoneid ja koopaid ning seal leidub rohkesti mitmesuguseid taime- ja loomaliike. Paljud loomad ja taimed kuuluvad looduskaitse alla ja nende asupaigaks on määratud mitmed suured maa-alad: seadusega turvatud rahvuspargid, kaitstud loodusega piirkonnad ja reservaadid. Terves riigis on selliseid üle tuhande ja nende üldpind peaks ületama 10 000 ruutkilomeetrit. Tänaseni on alasid, kuhu inimese jalg on harva sattunud. See potentsiaal on kasutamata
Holden on vapustatud ega taha Pheobe´t mingi hinna eest endaga kaasa. Tüdruk puhkeb nutma, õde on solvunud ega kavatse enam KUNAGI KOOLI MINNA Holden viib Pheobe´i karusselliga sõitma, ütleb, et ei sõida läände ning nad lähevad koos koju.* · Koju jõudes haigestub Holden ning ta viiakse ravile, D.B (Holdeni suurem vend) tuleb noormeest haiglasse vaatama ja küsib, mida poiss ise oma jutustusest arvab. Holdenil on aga kahju, et ta nii paljudele oma südant on puistanud ning ta tunneb nii mõnestki tegelasest oma jutustuses puudust. Kui kellestki jutustada, hakatakse tema järele puudust tundma.*
Kaur ise jäi aga haigeks ja lõvi eest hoolitsemine jäi Kiilikese ja Sihvka ülesandeks.Kuna näitusele oli külla oodata rajooninõukogu saadikuid ja ka teiste koolide õpetajaid,otsustasid poisid lõvi veidi täiustada,et kõrgete külaliste silmis välja paista.Nad mõtlesid välja nipi,kuidas lõvi vett kaugemale purskaks.Lõppes see aga sellega,et vesi purskas külanõukogu esimehe ülikonnale ja määris selle.Määris sellepärast,et Topp oli vette puistanud kaaliumpermanganaati,mis vee lillakaks värvis. 7.)GEOMEETRIA KAKS:Korraldati rivistus,kus räägiti kohustustest.Kuna kõige alus on distsipliin,pandi poistele kohustus elada kindla päevakava järgi.Kõik tegevused olid paika pandud kellaajaliselt.Juhtus aga nii,et internaadi juhataja pani neid puuriita laduma samal ajal,kui päevakorras oli ette nähtud õppimine.Kui nad puud laotud said oli õppimise aeg läbi ja päevakord nägi ette vaba tegevust
Inimlikud igatsused ei kao ja see hoiab Enno luule üha elavana. Kasutatud kirjandus http://www.google.ee/#hl=et&source=hp&q=ernst+enno&lr=&aq=f&aqi=g8&aql= &oq=&gs_rfai=&fp=d586f5f1a4363051 http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Enno Raamat Ernst Enno ,, Igatsuse laulud" Raamat Ernst Enno ,,Kadunud kodu" http://www.geo.ut.ee/oudekki/enno.html http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=3 Valge unistus Ju valget vaske raskelt puistanud vahtra oksilt tuul, ju mõndagi nii kurba sõna sõlmind iga huul. Pilv avand põue, nõrgunud alla valget unistust ning katnud kinni kaduvusse raugend armastust. Et vaikne, valge rada saand sest saatjaks kaugele, kus härmatiseks muutuv iga pisar laugele. Mul on, kui oleksin ma ära käinud oma valge tee ning ära joonud oma kibeduse vee. Ju nägemata lõhnab nüüd mu hinge hiis ja sai sest minu elurände kõige õilsam viis.
«Kui hirmus nimi ühele tüdrukule!» hüüdis Diane. «Te näete nüüd,» vastas Amelotte, «et ta on nõid.» «Mu armas,» hüüdis proua Aloise pidulikult, «teie vanemad pole teile seda nime küll ristimisastjast õngitsenud.» Mõni minut tagasi oli Berangere, ilma et keegi oleks tähele pannud, kitse martsipaniga toa nurka meelitanud. Kohe olid nad headeks sõpradeks saanud. Uudishimulik laps oli kitse kaelast rippuva kotikese võtnud, selle avanud ja sisu põrandale puistanud. See oli tähestik, mille iga täht oli omaette väikesele pöökpuutahvlike-sele kirjutatud. Vaevalt olid need mänguasjad maha pudenenud, kui laps üllatades nägi, et kits -- see oli kahtlemata üks ta «imedest» -- mõningaid tähti oma kuldjalaga välja tõmbas ja neid tasakesi kindla korra järele ritta seadis. Viivu järel sai sellest sõna, mis kitsele näis kätte harjutatud olevat, nii vähe kõhkles ta selle kokkuseadmisel. Äkki hüüdis Berangere käsi imestuses kokku lüües:
Ei närtsitand ta suud. Ei armuvalu murdnud Ta südant muretut, Ei seedimiserikked Noort hinge hukanud. Ah ei. Vaid pisarsilmi Nüüd kuulge, sõbrad ka: Ta lahkus siit maailmast. Sest kaevu uppus ta. Arst äratada proovis Veest välja tiritut. Polnud kasu tema soovist -- Haud ohvri pärinud. Kui Emmeline Grangerford võis sihukesi luuletusi teha, enne kui ta neljateistkümne aastane oli, siis võib arvata, mis ta edaspidi oleks võinud teha. Buck ütles, ta olevat luuletusi otse käisest puistanud. Tal ei olevat tarvitsenud peatuda, et mõelda. Ta olevat ühe rea paberile visanud, ja kui ta ei olevat sellele riimi leidnud, siis olevat ta selle otsekohe maha kustutanud ja uue rea -- laks! paberile visanud, -- ja ikka nii edasi. Ta ei olevat palju valinud, vaid olevat kirjutada võinud iga asja kohta, kui see aga kurb oli. Iga kord kui mõni mees või naine või laps suri, oli ta oma «tribuudiga» platsis, enne kui surnu jõudis külmaks minna. Ta nimetas seda tribuudiks
«Jaa, nurjatu! Ta arvas, et kui ta on minu vallutanud magades, siis on kõik korras. Ta tuli lootuses, et ma lepin kordasaadetud häbistamisega. Minu armastuse vastutasuks pakkus ta mulle oma varandust. Ma valasin selle mehe peale välja naise südame kogu uhke põlguse, kõik halvustavad sõnad. Ta oli kahtlemata harjunud niisuguste etteheidetega, sest ta kuulas mind rahulikult, naeratades, käed risti rinnal. Kui ta siis arvas, et olen oma südame tühjaks puistanud, tuli ta minu poole. Ma sööstsin laua juurde, haarasin noa ja asetasin oma südame kohale. «Veel üks samm, ja teil tuleb ennast süüdistada mitte ainult minu häbistamises, vaid ka surmas,» hüüdsin talle. Nähtavasti oli minu pilgus, hääles, kogu minu olemuses niisugune siirus, mis veenab isegi kõige patusemaid hingi, sest ta peatus ja ütles: «Teie surmas? Oh ei. Te olete liiga veetlev armuke selleks, et nõustuksin teid niiviisi
annaabi.ee 
