Askorbiinhappe sisalduse määramine potentsiomeetrilisel tiitrimisel Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: 1 Töö eesmärk Töö eesmärgiks on määrata askorbiinhappe sisaldust tablettis, kasutades potentsiomeetrilise tiitrimise meetodit. 2 Töö käik 1. Valmistada ette proov: lahustada 1 askorbiinhappe tablett 100mL vees. 2. pH-meetri kalibreerimine kasutades puhverlahuseid (pH 4 ja pH 7). Kontrollida saadud andmeid. 3. Määrata titrandi (NaOH) kontsentratsioon. Selleks tiitrida 25mL NaOH tugeva hape mõõtelahusega (0,0474 M HCl). Indikaator: metüülpunane. Sooritada vähemalt 2 korda (SSH ei tohi ületada 2%). 4. Pipeteerida 25mL C-vitamiini lahust tiitrimise anumasse, asetada magnetsegaja pulk. Lisada vett mahuni ca 40mL. 5. Pesta elektrood dest. veega ja asetada see lahusesse. Tiitrida
OSA 2 – Titrandi (NaOH) kontsentratsiooni määramine 1. Leida NaOH kontsentratsiooni, tiitrides hüdroksiidi lahust tugeva happega. 2. Pipiteerida 25 ml NaOH lahust keeduklaasi, lisada paar tilka mp indikaatorit ja tiitrida lõpp-punktini. Sooritada katse vähemalt 2 korda, et saadud HCl ruumala väärtuste SSH ei ületa 2%. 3. Arvutada tiitritava lahuse molaarne kontsentratsioon. OSA 3 – pH meetri kalibreerimine 1. Kalibreerida pH meetri kasutades puhverlahuseid pH 4.00 ja pH 7.00. Iga kord on vaja pesta elektroodi dest.veega. OSA 4 – Tiitrimine 1. Pipeteerida 25 ml C-vitamiini lahust tiitrimise anumasse. Asetada magnetsegaja pulk lahusesse, pesta elektrood dest.veega ja sukeldada elektrood C-vitamiini lahusesse. Magnetsegaja pulga ja elektroodi vahel peab olema piisavalt ruumi (vähemalt 0,5 cm) ning elektroodi klaasmembraan ja poorne fritt peab olema täielikult lahuses.
Teistel kasutatakse soovitatud väetised ja norme. Peavad olema mullatingumuste muutumis suunas. Katseriba tuleb läbida nii viljakal kui mitteviljakal vähemalt kolmes korduses. · Mulla keemiline analüüs kõige enam levinud meetod. Keemiline analüüs kahes etapis. Mullda leotise valmistamine. Võetakse ettevalmistatud muld. Kuivatatud läbi mulla lastud muld ja lahusti vastavad koguses. Kasutatakse nõrku happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid(nõrgalt happelise lahusega tekitab juure piirkonnas oleva keskkonna). Teises etapis määratakse toitaine sisaldus. Egner-Hiehm(DL)-P,R määramine. Egner-Riehm Domingo(AL) Ca, Mg määramine. Mechlich-1(3). Puudus või üleküllus mõjutab taime keemilist koostist. Peegeldub taime enda välimuses. Taime 1) üldanalüüs 2) rakumahla analüüs. Reutiliseerimine toitainete ümberpaiknemine vanadest lehtedest uutesse. 3) N- testri abil. 28
Teistel kasutatakse soovitatud väetised ja norme. Peavad olema mullatingumuste muutumis suunas. Katseriba tuleb läbida nii viljakal kui mitteviljakal vähemalt kolmes korduses. · Mulla keemiline analüüs kõige enam levinud meetod. Keemiline analüüs kahes etapis. Mullda leotise valmistamine. Võetakse ettevalmistatud muld. Kuivatatud läbi mulla lastud muld ja lahusti vastavad koguses. Kasutatakse nõrku happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid(nõrgalt happelise lahusega tekitab juure piirkonnas oleva keskkonna). Teises etapis määratakse toitaine sisaldus. Egner-Hiehm(DL)- P,R määramine. Egner-Riehm Domingo(AL) Ca, Mg määramine. Mechlich-1(3). Puudus või üleküllus mõjutab taime keemilist koostist. Peegeldub taime enda välimuses. Taime 1) üldanalüüs 2) rakumahla analüüs. Reutiliseerimine toitainete ümberpaiknemine vanadest lehtedest uutesse. 3) N-testri abil. 28
a1=vesinikioonide aktiivsus uuritavas lahuses a2=vesinikioonide aktiivsus võrdluslahuses 49.pH meetri tööpõhimõte Vastavalt Nernsti võrrandile on membraani potentsiaali sõltuvus pH-st lineaarne ja muutub 59,16 mV võrra iga pH ühiku muutumise kohta. Praktikas võib graafiku tõus erineda. Tõusu ja sisemembraani potentsiaali leidmiseks kasutatakse standard puhverlahuseid. Siis süsteem parandab graafiku ja paneb paika võrrandi mille järgi hiljem tundmatu lahuse pH väärtust määrata. 50.Potentsiomeetrilise tiitrimise põhiidee (tiitrimiskõvera moodustamine)graafia definitsioon POT tiitrimisel jälgitakse indikaatorelektroodi potentsiaali muutumist tiitrimise käigus, et teha kindlaks tiitrimise ekvivalentpunkt. Ekvivalentpunktis on potentsiaali muutus kõige suurem. Ekvivalentpunkt määratakse kõige järsema muutuse hüppe järgi tiitrimiskõveralt
Teistel temperatuuridel saadud pH väärtused tuleb ümber arvutada 25˚C juurde. 7. puhverlahused: Enamus biokeemilisi reaktsioone inimorganismis kulgevad piisava efektiivsusega vaid kindla pH juures. Näiteks sülje pH=6,75; sapi pH=6,75; pankreasenõre pH=8,8;maomahla pH=1,65; uriini pH=5,8. Need väärtused ei tohi palju kõikuda. Kõige täpsemalt peab olema paigas vere pH=7,36±0,03. Lahuse pH säilitamiseks kasutatakse puhverlahuseid. Nende pH ei muutu oluliselt väikeste (mõõdukate) hulkade tugeva happe või aluse lisamisel. Kõige lihtsamad puhvrid koosnevad kas nõrgast happest ja nõrga happe soolast või nõrgast alusest ja nõrga aluse soolast. On ka mitmekomponendilisi süsteeme. Etanaatpuhver: etaanhape + naatriumetanaat (CH3COOH + CH3COONa) Kuna happe Kd on jääv suurus, määrab puhverlahuses [H+] väärtuse happe ja soola kontsentratsioonide suhe. Lahuse lahjendamine ei muuda H+-ioonide kontsentratsiooni
universaalindikaatori või sellega immutatud indikaatorpaberi abil saab kiiresti hinnata lahuse pH laias vahemikus (114). Lahuste pH täpsemaks määramisekskasutatakse pH meetrit. Puhverlahused ja puhverdusvõimeSageli vaja püsiva H+- ioonide kontsentratsiooniga lahuseid, mille pH väärtus ei muutuks märgatavalt, kui neile lisatakse mõõdukates kogustes tugevaid happeid või aluseid voi lahjendatakse neid. Sellise keskkonna loomiseks kasutatakse puhverlahuseid. Lahuse omadust säilitada oma pH väärtust nimetatakse puhverdusvõimeks. Ka kõik eluprotsessid kulgevad normaalselt kindla pH väärtuse juures, mida reguleerivad puhversüsteemid veres,koevedelikes, looduslikes vetes, muldades jm.Lahuseid, mille pH väärtus praktiliselt ei muutu lahuse lahjendamisel või muutub vähe happe või aluse mõõduka koguse lisamisel, nimetatakse puhverlahusteks.Puhverlahused koosnevad enamuses kas
Katseribad peavad paiknema põllul mullatingimuste muutuse suunas (näit. languse suunas). Soovitav on korraldada katse vähemalt kolmes korduses. Mulla keemiline analüüs Põhineb mullas olevate taimede poolt omastatavate toitainete sisalduse määramisel laboratooriumis. Määramine toimub kahes etapis: Mullaleotise valmistamine Võetakse ettevalmistatud (läbi 2 mm sõela sõelutud) mulda ja lahustit ette nähtud vahekorras. Nõrga kontsentratsiooniga happelisi lahuseid või happelisi puhverlahuseid et imiteerida toitainete omastamise mehhanismi (juureeritiste ja teiste ainete mõju toitainete lahustuvusele). Loksutamine, vajadusel seismine ja filtreerimine vastavalt kasutatavale metoodikale. • Egnér-Riehmi ehk nn kaltsiumlaktaatmeetod (DL) – fosfor ja kaalium. • Egnér-Riehmi-Domingo atsetaat-laktaatmeetod (AL) – Ca, Mg • Kirsanov, Mehlich 1, Mehlich 3 jt. Mullaleotisest ehk väljatõmbest toitainete kvantitatiivne määramine
G(-) bakter. Talub ka pH 1.0, optimaalne on talle pH 2- 3. Bacillus acidocaldarius on termofiilne ja atsidofiilne G(+) bakter. Tiobatsillid ja atsidofiilsed arhed saavad energiat S-ühendite, kas H2S või väävli oksüdeerimisest ja tekitavad oma metabolismi käigus väävelhapet. Oma elukeskkonna hapestavad ka kääritajad bakterid, kuid enamasti nad kõrget happesisaldust ei talu ja nende kasv peatub peagi. Laboris kasvatamisel lisatakse kääritajate söötnetesse puhverlahuseid, et pH stabiilsena püsiks. Vahel võib lisada ka kriiti. Hapete tekkega kriit lahustub vähehaaval ja neutraliseerib tekkiva happe. Kui mikroobe kasutatakse hapete tootmiseks, siis lisatakse söötmetele Ca ja tekkiv hape sadeneb Ca-soolana. Hiljem saadud soola mineraalhappega töödeldes saadakse soovitav orgaaniline hape kätte. Hapete teke erinevatest suhkrutest on oluline diagnostiline tunnus mikroobidel, näiteks enterobakteritel
annaabi.ee 
