POSTMINIMALISM KONSEPTUALISM Teose tegemisest loobumine ja ainult teostusideega esinemine. Tihti esitati ideid skeemide, jooniste või fotomontaazidega. Kõike püüti edasi anda võimalikult primitiivselt Joseph KosutH -: ,,Üks ja kolm tooli" BODY-ART teos - keha ja selle füsioloogilised talitused. Keha paljastamine polnud enam sokeeriv, küll aga selle ohustamine või piinamine. Kehakunsti ja performance'ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnivad tihti ilma publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena. PERFOMANCE POSTMODERNISM Ilmselt oli üheks põhjuseks tüdimus labastunud funktsionalistlikust arhitektuurist ja rahulolematus kunstiga, mis enam teoseid ei loonud. Lisaks kunstisisestele põhjustele tuleb arvestada aga ka laiemaid, ühiskondlikke põhjusi. Klassitsismist mõjustatud postmodernism. Arhitektid kasutasid antiigipäraseid sambaid mitte ainult fassaadi elemendina, vaid ka õuedes või siseruumides. Ei püütud uusehitisi vanale
Walter de Maria Andy Goldsworthy “Välguväli" Kehakunst kehakunst (ingl body art), moodsa kunsti vorm, mille korral kunstnik kasutab ideede väljendamiseks keha (tihti enda oma). Tekkis kontseptualismi ja happening'i arendamisel 1960. aastail. Keha paljastamine polnud enam šokeeriv, küll aga selle ohustamine või piinamine. Kehakunsti tunnused Teose teemaks on keha ja selle füsioloogilised talitlused. Teosed sünnivad tihti ilma publikuta ja levivad fotode, filmide ja kirjeldustena. Kehakunst hõlmab nii kehamaalinguid, katmist ja paljastamist kui liikumist, ulatudes kohati valuliku kehapinna muutmiseni. Kehakunsti esindajad Vito Acconci Orlan Bruce Nauman Kontseptuaalkunst 1960. aastatel võeti kasutusele väljend kontseptualism kunstivormi kohta, mille puhul kunstiobjekti teostus on teisejärgulise tähtsusega, sest olulisemaks peetakse selle
KEHAKUNST 1968. aastal algatas Robert Morris kindla vormita kunsti e antivormilise kunsti. Kasutati looduslikke materjale nt liiv, kruus, õled, saepuru. Maakunst on loodusliku keskkonna mõjutamine, Robert Smithson (pilt „Spiraalne muul”). Kontseptualsim on teose tegemisest loobumine ja ainult teostusideega esinemine, kuulsaim kontseptualist on Joseph Kosuth (tool). Kehakunsti ja performance’ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnivad tihti ilma suurema publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena, Vito Acconci. HÜPERREALISM Hüperrealism tärkas 1960. aastate lõpus, 1980. aastate alguses tärkas Euroopas neoekspressionism - need suunad erinevad teineteisest oma allikate, vormi ning tähenduse
Esindajad: Walter de Maria Robert Smithson Michael Heizer Christo (ehitiste sissepakkija) Kontseptualism Loobuti teose tegemisest ning esitati vaid teostusidee. Soovisid loobuda tühjade vormide produtseerimisest. Idee oli kõige olulisem. Kunsti olemus on kunsti defineerimine. Esindajad: Joseph Kosuth Kehakunst Tegelesid keha ohustamise või piinamisega. Teose teemaks sai kunstniku keha. Teosed sündisid tihti publikuta ning levisid fotode, filmide või kirjeldustena. Esindajad: Vito Acconci Postmodernism Levis arvamus, et less is bore, arhitektuuris sooviti jälle kaunistusi kasutada, läheneti eklektika põhimõtetele. Postmodernism oli mõjutatud ka klassitsismist ning levis laialdaselt. Selle ideoloogia soosis kohaliku omapära austamist ja ehitusliku konteksti arvestamist. Ka maalikunstis tehti klassitsismilähedasi töid, jäljendati stiili ning mõnikord isegi "tsiteeriti"
kehakunsti tekkimisele. Mitmed kunstnikud muutsid teose teemaks oma keha ja selle füsioloogilised talitlused. Keha paljastamine polnud enam eriti sokeeriv, küll aga selle ohustamine või piinamine. Sellega tegelesidki mõned keha kunstnikud. Ameeriklane Vito Acconci tegeles aga sellega, et astus oma ateljees süstemaatiliselt taburetile ning laskis seda pildistada. Kehakunsti ja performance'ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnitavad tihti ilma publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena. 1960. - 1970. aastate vahetuse voolud paisutasid enneolematult kunsti piire, näidates, et kunstina võib toimida peaaegu mis tahes. Muidugi pole suuremas osas selletaolises kunstis põhjust otsida traditsioonilisele kunstile, isegi modernismile omaseid väärtusi, näiteks visuaalset ilu. Kunstina toimimise eelduseks oli see, et sündmused, ideed ja installatsioonid pakkusid üllatavaid või isegi sokeerivaid kogemusi, mis heal juhul
Kehakunst. Kontseptualismi loobumine meeletaga tajutavast teosest oli üheks põhjuseks omamoodi vastandliku kunstinähtuse nn. kehakunsti tekkimisele. Mitmed kunstnikud muutsid teose teemaks oma keha ja selle füsioloogilised talitused. Keha paljastamine polnud enam eriti sokeeriv, küll aga selle ohustamine või piinamine. Kehakunsti ja performance'ite vahel pole selget piiri, kuid kehakunsti teosed sünnivad tihti ilma publikuta ja levivad fotode, filmide või kirjeldustena. 24) POSTMODERNISM Postmodernismi mõiste üks ja kõige selgem tähendus sündis arhitektuuriteoorias. Klassitsismist mõjustatud postmodernism levis alates 1970. aastatest laialdaselt. Arhitektid kasutasid antiigipäraseid sambaid mitte ainult fassaadi elemendina, vaid ka õuedes või siseruumides. Ei püütud uusehitisi vanale arhitektuurile vastandada, vaid neid just visuaalselt siduda
Joseph Beuys – roheline revolutsioon (ühendas looduse ja kunsti, kasutas enamasti vaid looduslikke vahendeid, istutas 7000 tamme). Kehakunst - Moodsa kunsti vorm, ideede väljendamiseks kasutatakse keha. Tekkis konseptualismi ja happening arendamse aastail. Teose teemaks muudeti keha ja selle füsioloogilised talitused. 1960-1970. aastail peamiselt euroameerika kultuuriruumis levinud kunstiliik. Puudub selge piir Performance’I ja kehakunsti vahel. Kehakunst sünnib ilma suurema publikuta, levib fotode ja filmidena. Edu oluliseks kindlustajaks on ajakirjandus. Vito Acconci (astus oma ateljees süstemaatiliselt taburetile ning laskis seda pildistada). Bruce Nauman “Purskaev” (tähtis, mis tunne vaatajal tekib tema tööd vaadates). Orlan (naiskunstnik, kasutas plastilist kirurgiat kunstilisel eesmärgil). Anselm Kiefer (s. 1945), Niebelungide laul 1973 Maakunst – Loodusliku keskkonna muutmine ja mõjustamine kunsti loomise eesmärgil
mõttekaaslaste ees, avalikud kontserdid olid nende traditsioonis täiesti tundmatu mõiste. Analoogne eesmärk oli ju ka Arnold Schönbergi algatusel Viinis 1918. aastal loodud Muusika Privaatesituse Ühingul, kus nii aplaus kontserdil kui arvustuste ajakirjanduses avaldamine olid rangelt keelatud (Cook 2005: 134–135). Siin tuleb kontrast džässmuusika tavadega eriti selgelt esile – džässis on publik olulise partneri rollis, seega džässikontsert ilma publikuta või vaikiva publikuga on täiesti kujutel- damatu. Vastupidi, džässikontsertidel on tavaks aplausid pärast iga õnnestunud soolot või isegi soolo sees, mingi eriti vaimuka repliigi peale. Sellise “publiku peegelduse” fenomeni tähtsusele džässimprovisatsioonis viitab ka Walther Ludwig Bühl oma artiklis “Komposit- sioon, improvisatsioon ja grupiindentifikatsioon džässis” (Bühl 2004: 176).
annaabi.ee 
