Suured aknad soodustasid vitraazi viljelemist. Gooti stiil Eestis Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Tartu Jaani kirik Tallinna Toomkirik Gooti stiili esindajad · Klaus Sluter (skulptor) · Adam Kraft (skulptor) · Tilman Rimenshnaider (skulptor)
kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente ei kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes juba 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli
gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne- Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli
kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi
.............................................................9 Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik)...............................9 Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi
ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi
ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi
Eesti gooti sakraalarhitektuur on tunduvalt lihtsam ja rangem Lääne -Euroopa omast. Näiteks puuduvad meie kirikutel transept, kooriümbriskäiguga kabelitepärg ja tugikaared. Tagasihoidlikud on ka dekoratiivsed kaunistused. Peamiselt järgiti ehituses Saksa ja Skandinaavia eeskujusid. Kui Lääne- ja Kesk-Eestis kasutati ehitamiseks paekivi, siis Lõuna- Eestis selle puudumise tõttu maakivi ja tellist. ( http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/gootika.htm ) Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi
elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna- Galleni kloostri jaoks koostatud ehitusplaani, Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti millele on detailselt välja joonistatud kogu küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). suur kloostrikompleks, mis kujutab Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au põhimõtteliselt selle perioodi ideaalkloostrit. sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad Kloostrit sellisena valmis ei ehitatud, aga suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud plaan, mis selgitab toonaste kirikutegelaste ja Ajalugu Page 35
stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik). Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi
annaabi.ee 
