· Riik oli kasvanud suureks ning kõik kodanikud ei saanud osaleda rahvakoosolekutel · Palgaarmeele üleminek · Rahvakoosolekul enamik otsustajatest olid proletaarid Rooma keisririigi languse põhjused: · Riigi kaheks jagunemine · Suur rahvaste rändamine · Kristlus riigiusuks Divide et impera ehk jaga ja valitse põhimõte roomlased sõlmisid alistatud maadega kokkuleppeid. Kõik roomapärane levis alistatud maades vaid niipalju, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Tavaliselt jätsid roomlased puutumata ka tavapärase riigikorra. Ka roomlaste religioon ja kultuur sarnanesid kreeklaste ja etruskide omadega. Roomlased austasid loodusjõude ja vaime, nuumen. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim geenius. Samuti olid neile olulised ka antropomorfsed jumalad, paneteoni tipus seisis Jupiter. Jumalate austamine oli riigi üks olulisemaid ülesandeid, preestrid olid riigiametnikud
oli keisril. Augustus kasutas kahte tiitlit enda kohta: princeps (esimene) ja imperaator (käskija) ehk vägede ülemjuhataja. Provintsid ja nende valisemine Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Roomlased nimetasid selle põhimõtteks jaga ja valitse. Roomlased ei seganud end allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid nii palju kui provintsielanikud seda omaks võtsid. Seetõttu tunnistasid jõukad ja suursugused provintsilased meeledi roomaülemvõimu. Provintsi valitses asehaldur, tavaliselt endine magistraat. Asehaldur pidi kaitsma provintsi välisvaenlaste eest, hoidma ära kohalikud vastuhakud, täitma ülemkohtuniku ül ja koguma makse. Ida- ja lääneprovintside erinevused Lääne:(Põhja-Aafrika, Hispaania, Gallia, Britannia) majanduslikult mahajäänud,
Suurima osa moodustasid jalaväelased, lisaks olid ratsaväeüksused(teisejärgulised ülesanded). Augustuse ajast koosnes 25 leegionist, sõjaväkke hakati värbama ka provintside elanikke. VARAJASE KEISRIRIIGI VALITSEMINE Tegelik võim kuulus nüüd ühele inimesele.Senat ja magistraadid jäid küll alles, ent neil ei olnud enam sellist võimu nagu varem. ROOMA PROVINTSID Roomlaste vallutatud maad. Roomlased ei surunud oma kultuuri provintsidele peale, vaid seal levis see nii nagu provintsielanikud seda vastus võtsid. Provintsid jagunesid kahte rühma: ida-ja lääneprovintsideks. Idaprovintsid(Kreeka, Väike-Aasia, Süüria ja Egiptus)-muistse kultuuri, jõukate linnade ja arenenud majandusega maad. Peamine keel kreeka keel. Keisririigi kõige jõukamad alad.Väiketalupojad, kes harisid isiklikku või suurmaaomanikult renditud maad. Lääneprovintsid(Gallia, Britannia, Hispaania ja Põhja-Aafrika)-jäid arengutasemelt Roomale alla. Peamine keel ladina keel. Põllumajanduslik iseloom
ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks ''jaga ja valitse'' (ladina keeles divide et impera). Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad üihseld Rooma vastu välja astuda ja roomlastel oli võimalik õhutada aeg-ajalt pingeid ning vastuolusid oma alluvate vahel. Samas ei seganud roomlased end tavaliselt allutatut riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Itaalia ja provintsid Erinevused riigi ida- ja lääneosa vahel Idaprovintsid, kuhu kuulusid eeskätt Kreeka, Väike - Aasia Süüria ja Egiptus, olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda, kui roomlased nad vallutasid. Rooma võimu all püsisid need maad keisririigi kõige jõukamate aladena. Idaprovintside linnad eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu nii Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse
Sellist ülemvõimu poliitikat, mis arvestas kohalike olusid nimetasid roomlased põhimõtteks ,,jaga ja valitse". Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu välja astuda ja roomlastel oli võimalik õhtutada aeg-ajalt pingeid ning vastuolusid oma alluvate vahel. Samas ei seganud roomlased end tavaliselt vallutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Sageli jätsid roomlased ka puutumata riigikorra. Kuid vastuhakkude korral, kui kohalikesse asjadesse tuli siiski sekkuda, toetasid roomlased peaaegu alati aristokraate. Selle pärast ka jõukad inimesed enamasti tunnustasid Rooma ülemvõimu. Väljaspool Itaaliat provintse valitses asevalitseja. Sõjavägi keisririigi ajal Ülesehitus, relvastus ja võitlustaktika jäid suurelmääral samaks. Alates I puunia sõjast oli roomlastel suur sõjalaevastik
Itaalia ja provintsid Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe, sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks „jaga ja valitse“. Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Nad pidid andma oma sõjajõud Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, harilikult 1/3ku, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Makse maksma ja muid kohustusi kandma nad ei pidanud. Järjest enam linnu sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linna säilitasid kohaliku omavalitsuse. Vallutatud alad väljaspool Itaaliat olid Rooma provintsid. Kogu maa oli seal Rooma riigi
kogumine. Roomlaste poolt vallutatud maad olid oma ajaloolt, ühiskonna arengult ja kultuuritasemelt üsnagi erinevad ja kuigi Rooma võim sidus kõik vahemeremaad mitmeski mõttes ühtseks majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks, aidates seeläbi kaasa nende erinevuste vähenemisele, ei kaotanud ta neid ometigi. Kuna roomlased ei püüdnud kuskil sihipäraselt oma kombeid, usku ja kultuuri peale suruda, siis levis kõik roomapärane vaid sedavõrd, kui provintsielanikud seda loomulikul teel omaks võtsid. Samal ajal eeldas poliitilise karjääri tegemine ladina keele ja rooma tavade head tundmist ning see omakorda edendas romaniseerumist (roomapärastumist), eriti provintside aristokraatia hulgas. Majanduse ja ühiskonna arengult ning romaniseerumise ulatuselt jagunesid provintsid küllalt selgelt kahte suurde gruppi: idaprovintsideks ja lääneprovintsideks. Idaprovintsid –
annaabi.ee 
