pühitsusastmest sõltumata. Kasel oli viimaseks liturgiliseks rõivaks, mille missaks riietuv vaimulik selga pani. Kasel võis sõltuvalt kirikuaasta perioodist või tähistatavast pühast olla valge, punane, roosa, roheline, violetne, must, kuldne või hõbedane. Tavaliselt on kaseli seljal tikitud rist, mis vihjas Kristuse kannatustele. 11. sajandil eraldus kaselist selle lahtine vorm pluviaal, mida hakati kandma protsessioonidel ja muudel ametitalitustel väljaspool missat. Esemeteks, mida ainult piiskop kandis olid: piiskopisau, piiskopisõrmus, pontifikaalkindad, pontifikaaljalatsid, kaelarist ja mitra. Orduvaimuliku riietus Regulaar- ehk orduvaimulikeks nimetatakse neid vaimuliku seisuse liikmeid, kes kuuluvad mingisse religioossesse ordusse. Neid võib ära tunda kahel viisil: esiteks mungarüü värvi järgi, mis on eriomane vastavale religioossele ordule, millesse nad
tänapäevasest elust, kus kõik vajalik on enam-vähem kättesaadav. Rahvas elas antisanitaarses olukorras ja epideemiate levik kiirenes ja laienes. Keskaja inimestel puudus arusaam, et nad ise oma tegevustega põhjustavad tõbesid, mitte aga neid tõid ,,sabaga täht, jumala viha" ja taevakehade asendid. Nad isegi provotseerisid katku tuleku ,,epideemia möllamise ajal nakatatu seisis kõrvuti tervega kirikus või sammus protsessioonidel, lootes jumala abiga ja palve jõuga taas terveneda". Hilisemal ajal aimasid juba inimesed, et nad on võimelised epideemiatega võidelda. Sel ajal olid aga olemas ka mõttekad soovitused, kuidas Tallinnas toimus profülaktika katku vastu. Niisugused hädavajalikud soovitused nagu nägu ja käsi pesemine ning karantiin on tänapäevani vajalikud punktid haiguste eest hoiatamises. Karantiin oli isegi tehtud Narvas, ja
häälestamiseks. Fagoti eelkäija 16. sajandil curtal ehk dulcian Oboe 17. sajand Klarnet 18 sajand Ventiili leiutamine 19. sajandi algul Saksofon 19. sajand Tuuba 19. sajand Esimesed keelpillid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli. Harf Varaseim harfitüüp arvatakse olevat kujunenud küti vibust. Kaarharfid ilmusid Lääne-Aasias ligikaudu 3000 eKr, neid mängiti protsessioonidel ja pidusöökidel. Neil oli all kõlakast, kust keeled ühendati kaarja kaarega. Paljud neist harfidest, mille kõrgus oli napilt üle meetri, olid kaunistatud härjapeadega. Esimesed meile tuntud Egiptuse harfid pärinevad 4. dünastia ajast (2625 2500 eKr). Praegu kohtab kaarharfi veel Aafrikas ja Ida-Aasias. Nurkharfid tulid Egiptuses kasutusele 1500 eKr. Neid mängisid põhiliselt naised ja need olid võrdkülgse kolmnurga kujulised (külg 55 cm)
õlgadel ühendatud. pektoraal--kõrge katoliku vaimuliku rinnarist. sutaan--katoliku vaimuliku enamsti kapuutsiga (ja üldjuhul tume) mantel. talaar--kõrgete juristide ja protestantlike vaimulike ametiriietus. Katoliku vaimuliku jaoks lihtsalt üks võimalik üleriie muusuguse missarüü peal (kantakse protsessioonides, matusetalitustel jne). Pikk, avar must keep. pluviale--vaimulike kapuutsiga mantel, mida algselt kanti ainult protsessioonidel väljaspool kirikut. Alates13.saj. on piiskoppide ja teiste kõrgete vaimulike missariietuseks. piiskopikepp--piiskopisau--hinnalisest materjalist ja rikkalikult kaunistatud kepp, piiskopi ametitunnus. Kreekakatoliku kirikus kargukujuline, roomakatoliku ja protestantlikus kirikus kõvera või spiraalselt keerduva ülaosaga. Sirge ülaosaga piiskopisau on eelkõige paavstil. piiskopisõrmus--kaunilt kujundatud hõbesõrmus, üks piiskopi ametitunnuseid.
Riituse põhiline iseärasus oli asja- 114 www.folklore.ee/tagused Vaarao Amenhotep IV (Ehnatoni) riigivalitsemisviisi võimalikust eripärast olu, et Atoni ülempreestriks oli Ehnaton ise, kuningas oli jumala ainus maine esindaja. Erinevalt varasematest riitustest, mida toimetati templites, kum- mardati kuningat jumalana tema palees (vt Shafer 1997: 180183). Tähtis koht oli mõjurikastel avalikel protsessioonidel (Jacq 2000: 146jj, 178). Tekkis kogu- ni valitseja ja tema pereliikmete kui nn kodujumalate kultus, mis jällegi oli täiesti uus nähtus Egiptuse religioonis (vt Morenz 1984: 155; Assmann 1984: 251253). Sisuliselt olid Aton ja Ehnaton saanud üheks. Niisiis on tegemist kuninga isiku erakordse lausa totaalse absolutiseerimistaotlusega (vt ka Stad- nikov 1998: 43), mis hõlmas nii sekulaarset kui ka religioosset tasandit. Niivõrd radikaalsed sammud tõid kaasa rea tagasilööke.
Ka nö ülempreester ja peaminister oli kuninga käsualused. Kuningas oli polügaamne, tema naised olid valdavalt alistatud piirkonna aristokraatide tütred. Tema peanaine oli reeglina valitseja õde. Peanaise poegade hulgast valis ta oma järglase (ei kehtinud primogenituur). Sageli võttis ta selle poja kaasvalitsejaks. Valitseja samastus päikesejumala Intiga täielkult. Tema surnukeha mumifitseeriti ning neid surnukehi kanti protsessioonidel avalikkuse ees. Muumiaga kaasnes ka muumiakultus ning olid kinnintatud suured valdused, mis seda kultust üleval pidasid. Seetõttu ei saanud järgmine kuningas ka eelmise valduseid, sest need valdused jäid muumiale ja tema perekonnale, kes jäid muumia hooldajateks. Kuningas pidi omale uued valdused vallutustega hankima. Kuningas resideerus Cuzcos. Seal asus Inti tempel, suur keskväljak, mis oli inkade arusaamise järgi maailma keskpunkt. Lisaks oli linnas kindlus-tempel
dünastiast). Abüdosest pärit elevandiluust tahvlikesel, nagu ma juba ütlesin, teatab 1 dünastia viies kuningas Den/Dene/Dewen "Ida purukslöömise esimesest korrast" (tegemist on aasta nimetusega). Samas kujutatakse asiaadi pead lömastavat kuningat. Kuninga ees seisval standardil on koerakujulise (või shaakalipäise) jumala Upuauti (maailma jumalus, "Teede avaja") kujutis. See 13. Ülem-Egiptuse noomi jumal kehastas vaarao sõjalist võimsust, tema atribuudid olid sõjanui ja vibu. Protsessioonidel kanti jumala kujutist või sümbolit kuninga ees. Üks kaasaegne uurija (M.Wright) märgib, et kuningas Deni tahvlikesel kujutatakse tapetavat asiaati põlvitavana vaarao ees liivaterakestega märgitud pinnal, Egiptuse isevalitseja seisab aga tähistamata, viljakal maa-alal. Võib-olla leiab siin kajastust mingit konkreetne kokkupõrge Siinai nomaadidega Egiptuse piiril. Geopoliitilisel tasandil oli Siinai egiptlaste ja asiaatide kohtumispaik. Kõik see on vaid välispoliitika
Promachose pronkskujuga, protsessioonitee aga suundus Akropoli sügavusse, mille keskseks hooneks oli Neitsilikule Athenale pühendatud Athena Parthenoni tempel ( 447-438.a.eKr., arh. Iktinos ja Kallikrates). Oma nime olevat tempel saanud cellast eraldatud läänepoolse ruumi järgi, mida nimetati parthenon ruum tütarlastele. Seal kudusid tütarlapsed rüüd, mis iga nelja aasta järle toimuvatel pidulikel protsessioonidel panatenaiadel - Athenale annetati. Parthenoni puhul äratab imetlust mõõdutunne ja peen ehituskunstiline arvestus. Selle 24 meetri kõrguse dooria stiilis peripteeri mõõtmed on tagasihoidlikud ( alus 31 / 70 m, sammaste kõrgus 10,43m; lühemal küljel 8, pikemal 17 suhteliselt tihedalt asetatud sammast). Ebatavaline on olnud aga ehitusviis, sest sirgjoon, täisnurk ja mehaaniline kordus on siin elastsema terviktunnetuse nimel kõrvale jäetud. Kreeklased teadsid, et ruum ja valgus
annaabi.ee 
