inimesi. · Demokraatlikud valitsused kasutasid seda sisse- ja välispoliitilises võitluses. · Poliitikud kasutasid seda , et kutsuda tarbijaid kuulutada raha ning ostma tarbekaupu. Kuidas t oimus propaganda ? · Inimesi püüti mõjutada raadio ja filmikunsti kaudu. · Kasutati ka esinemisi rahvakoosolekutel , kirjutisi ajalehtedes, lendlehti ja plakateid. · Tähtsaks propagandavahendiks muutus ka sport. Filmikunst · Filmikunstiga võis mõjutada suuri inimhulkasid, sest seda oli lihtne levitada riigi kõige kaugematesse nurkadesse. · Filmikunstile pöörasid suurt tähelepanu Stalin, Hitler ja Mussolini. · Filmid pidid ülistama diktaatoreid ning veenduma vaatajaid, et nad elavad maailma parimas riigis. Kirjandus ja kujutav kunst · Autoritaarsetes riikides sunniti kirjanikke ja kunstnikke
Tema, nagu näiteks Platongi, ei pidanud kunsti oluliseks. Ta arvas, et utoopiaühiskonnas poleks kunsti seal pole vajadust "mõttetu tunnete virgutamise" järele, valitseks puhas intellekt. Tema arvates olid poeesia ja teater selle vastandid. Mida Lenin ka väitnud poleks, tegelikult ta Marxi mõtteid ja arutluskäike ei järginud. Ühine (ja mitte ainult teineteisega, vaid ka kristliku kiriku traditsiooniga) oli neil aga veendumus, et kunst kõlbab vaid propagandavahendiks, millega õpetada inimestele revolutsiooni käsusõnu, õpetada neile, mida mõelda, mitte kuidas mõelda. Formalistid nagu Clement Greenberg uskusid, et kunst peab olema puhas, et maali mõte peaks seisnema vaid värvides, vormides, kompositsioonis ja rütmis. Kunst ei tohiks olla kommentaar ühiskonnale või inimeste eluviisidele. Selline puhas kunst saab anda puhast, ideoloogiliselt neutraalset, esteetilist naudingut. Kui kunstil oleks mingi poliitiline
eksamile ja kirjandile. 1940. aastaks kui eesti kirjandus oli arenenud moodsa Euroopa kirjanduse tasemele oli meid võetud ka 20. juulil Nõukogude Liidu koosseisu. Selle tulemusena olid paljud meie intellektuaalse eliidi moodustanud inimesed sunnitud oma töö jätkamiseks kolima välismaale. Need Eestist lahkunud kirjanikud ei olnud nõus olema pideva kontrolli all ega tahtnud ülistada riiki, mille juhte ja parteisid ei sallitud. Kirjandus oli muutunud vaid propagandavahendiks ning kirjanikeil ei lastud kirjutada seda, mida nad tegelikult mõtlesid. Alates aastast 1944 hakkaski eesti kultuuri koldeid moodustuma üle kogu maakera, näiteks Inglismaal, Rootsis, Kanadas, Austraalias jm. Kunagi varem ei olnud tekkinud nii täielikku isolatsiooni Eestis ja mujal maailmas viljeldava eesti kultuuri vahel. Sellele pani aluse just Nõukogude Liidu ja läänemaailma jäik poliitiline vastasseis, mis välistas normaalse
selleks tõde, pooltõde ja ka lausvalet. Ka demokraatlikud valitsusd kasutasid agaralt propagandavõtteid sise- ja välispoliitilises võitluses. Poliitilise propaganda kõrval hoogustus ka reklaam, mis kutsus tarbijaid üles kulutama raha ning ostma tarbekaupu. Paraku jäi paljudes riikides inimeste ostujõud võrdlemisi madalaks ning kaupu massiliselt tarbima veel ei hakatud. See juhtus alles pärast Teist maailmasõda. Tähtsaks propagandavahendiks muutus ka sport. Diktaatorid mõistsid spordivõitud tähtsust. Eriti ilmnes see 1936.aasta olümpiamängudel, mis toimusid Saksamaa pealinnas Berliinis. Hitler lootis, et saksa sportlaste hiilgavad võidud tõestavad aaria rassi üleolekut teistest rahvastest. Olümpiamängude korraldamiseks kulutati tohutuid rahasummasid. Need olid ka esimesed taolised mängud, millest tehti televisiooniülekandeid. Kuid kõik ei läinud nii, nagu soovis füürer
sümfoonilisust ühiskonnas, näitab milline on selle ühiskonna mentaliteet. Teatritegijatel, eelkõige näitlejatel, on olnud läbi ajaloo ambivalentne roll, samaaegselt nii ihaldatud kui põlatud staatus. Tiiu Kreegipuu on oma magistritöös, milles analüüsis muu hulgas kultuuripoliitika rakendamist Eesti NSV-s aastail 1944–1954, jõudnud järeldusele, et partei ei suutnud seatud lõppeesmärki − kultuuri propagandavahendiks muutmist – täiel määral realiseerida ka Nõukogude režiimi kõige totalitaarsemal perioodil Kultuurialaseid seadusandlikke regulatsioone andsid välja ENSV Ülemnõukogu ja Presiidium ning EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu. Vaadeldes Nõukogude süsteemi lagunemisele eelnenud perioodi kultuuri puudutavaid regulatsioone, ei saa neis enne 1988. a. täheldada mingeid märkimisväärseid sisu-uuendusi. Kuigi 1987. a. EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu
Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis. Filmikunst iseenesest pole ei hea ega halb. Filmil on propaganda tähendus: lülitab inimese mõttemaailma välja. Riefenstahl. 6) Ideoloogia mõiste. Althusser. Gramsci. Althusser: Katoliikliku kasvatusega. Paljustki II MS mõjudel kommunist. Raske elukäik (vaimuhaiglad, naise tapmine). Tema töö kokkuvõtteks on kasutatud väljendit "strukturalistlik marksism". "Ideoloogia ja ideoloogilised riigiaparaadid"
Teatris näitleja reageerib, kõneleb saalile, filmis on publikuks vaid kaamera, näitleja kontakteerub kaameraga. See, mida näitleja teeb filmis, ei pea Benjamin tegelikult üldse esituseks, need on segamini aetud järgnevusega fragmendid. Näivuse kadumine. Filmikunstil on masse liigutav võime. Mis toimub inimesega kui ta filmi vaatab? Publik ei pruugi üldse kaama mõelda kuna kujutised ekraanil vahelduvad nii kiiresti. See muudab filmikunsti heaks propagandavahendiks. Benjamin kirjeldas potentsiaalsust filmikunstis. Filmikunst iseenesest pole ei hea ega halb. Filmil on propaganda tähendus: lülitab inimese mõttemaailma välja. Louis Althusser (1918 1990) oli marx filos - "strukturalistlik marksism". Ta sündis Alzeerias, õppis Pariisis. Raske elukäik (vaimuhaiglad, naise tapmine). "IDEOLOOGIA JA IDEOLOOGILISED RIIGIAPARAADID" 1970 - kus ta on teinud Antonio Gramsci hegemoonia ja domineerimise jaotusega analoogilise
Postimees oli osaühisus. Valitsuse otsusega määrati ametisse 3liikmeline sekvestrikomisjon postimehe suuna muutus. Tõnisson ja juhtivad toimetuse liikmed sunniti Postimehe juurest lahkuma. Ametlikult põhjendati seda ajalehe maj raskustega. 35 suveks aga olid maj raskused juba laabumas. Peamine põhjus Tõnissoni artiklis. Samuti juulis 1935 võeti üle ka raadio. Mõisteti, et raadio on kujunemas oluliseks propagandavahendiks. 78 VIPT (valitsuse informatsiooni ja propagandatalitus) RPT (riiklik propagandatalitus). Pärast 1812 määrust ajakirjanduse kohta fn-d laienesid, hakkas teostama tsensuuri ajakirjanduse, hiljiem kogu kultuurivaldkonna üle. RPT läks otseselt peaministri alluvusse. 1940 a alguses nimetati asutus Propagandaministeeriumiks (PM). EPT etteotsa katsetati mitmeid mehi, ühegagi neist ei jäänud Päts rahule
Ajakirjandusvabadusega harjunud ajakirjanikud ei lasknud end ainult sellest määrusest kohustada ega hirmutada, jätkati ka kriitilises toonis valitsuse suhtes. Esimesed karistused 34 a lõpus. Märtsis 35 mindi otsese vägivalla teed. Esimesena suleti ajaleht Maaleht (Asunike leht – opositsiooni peamine häälekandja). Juulis 35 võeti ajaleht Postimees Tõnissoni käest ära, pandi sekvestri all. Samuti juulis 1935 võeti üle ka raadio. Mõisteti, et raadio on kujunemas oluliseks propagandavahendiks. Erakondlik tegevus al 12.03 keelustatud, aga uuele tasandile jõudi see 35 kevadel. 5.03.35 /-määrus – politiliste erakondade tegevus EWs on peatatud. Eenpalu (endine Einbund). Samas leiti, et sidekanalit rahva ja valitsuse vahel on tarvis. Loodi Isamaaliit. Avalikuks sai selle loomine 7.03.1935. tegelikud ettevalmistustööd olid alanud juba 34 sügisel. 35 1. okt Isamaaliidu I Kongress. Ametlikult väideti, et tegemist ei ole ainuparteiga, väideti, et tegemist
annaabi.ee 
