tingitud kas ealisest või kunstlikult tekitatud areaktiivsusest. Kõige tugevamad reaktsioonid saab lümfoidsete rakkude poolest rikaste kudede ülekandmise korral. Reaktsiooni tugevus sõltub ka ülekantavate rakkude hulgast. Esmalt avastati transplantaadi peremehevastane reaktsioon vastsündinutel ja nimetati kängushaiguseks., sest põhiliseks tunnuseks on mahajäämus arengust. Iseloomulikud on muutused just lümfisüsteemis, kuhu transplantaadi rakud satuvad. Alul prolifereeruvad rakud, maks ja põrn suurenevad. Hiljem asenduvad proliferatiivsed muutused atroofia ja fibroosiga. Areneb hemolüütiline aneemia, dermatiit, diarröa. Samasugust haiguspilti võib leida ka kiiritustõve haigetel pärast luuüdi transplantatsiooni. Sel puhul tekkivat sümptoomide kompleksi nimetatakse sekundaarseks haiguseks, kuivõrd haigus ei ole seotud põhihaigusega kiiritustõvega. Sisuliselt on see samuti transplantaadi peremehevastane reaktsioon.
10. Spermatogoonid Ürgsed idurakud liiguvad mitootilisse aresti enne genitaalvallidesse sisenemist, vaikivas olekus G0/G1 faasis olevad prespermatogoonid. Peale sündi prespermatogoonid jätkavad proliferatsiooni ja migreeruvad basaalmembraani juurde, kus muutuvad spermato- goonideks ehk ürgseemnerakkudeks (tüvirakud) Jagunevad 3ks: (Primaatidel on 4 tüüpi spermatogoone:) A1dark spermatogoonid on tüvirakkude reserviks, mis ei jagune, kui spermatogenees on terviklik, kuid prolifereeruvad, kui on toimunud mingil põhjusel munandi kahjustused A2pale spermatogoonid jagunevad iga spermatogeense tsükli jooksul ja annavad aluse kahte tüüpi tütarrakkudele: A2pale rakkudele, iseuuendades populatsiooni ja A3transition vahelmistele spermatogoonidele A3transition rakud jagunevad mitootiliselt andes aluse B- spermatogoonidele B-spermatogoonid on viimased mitootiliselt jagunevad rakud, annavad aluse primaarsetele spermatotsüütidele Paljunemise faasis
luuuüdis ja põrnas, harvemini (peamiselt patoloogiliste seisundite korral) ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes. Vereloomel on kaks põhilist teed: Lümfoidne B, T ja NK-rakud, mõned dendriitrakud. Müeloidne - erütrotsüüdid, granulotsüüdid (monotsüüdid) megakarüotsüüdid (vereliistakud), basofiilid, eosenofiilid, neutrofiilid, nuumrakud, dendriitrakud. Tüvirakud seejärel rakk- eelased (on kaotanud iseuuenemise võime (self-renewing) edasi rakud prolifereeruvad ja differentseeruvad vastavateks raku tüüpideks (näit. erütrotsüüdiks) sõltuvalt protsessis osalevatest kasvufaktoritest ja tsütokiinidest. Tekkinud vererakud siirduvad luuüdi kanalitesse, mille kaudu sisenevad tsirkulatsiooni e. ringlusse. 10. Im.süsteemiga seotud organid (primaarsed ja sekundaarsed lümfoidsed organid) Organid jaotatakse funktsiooni järgi: primaarsed lümfoidorganid- nendes toimub algselt lümfotsüütide teke
ANTIKEHI (MKA). Reageerivad vaid ühe epitoobiga antigeeni molekulis. On identsed antikehad, toodetakse ühe klooni poolt. B-RAKKUDE ARENG hõlmab kahte faasi: 1) AG-sõltumatu B-rakkude küpsemise faas luuüdis; 2) küpsete B-rakkude antigeenist sõltuv aktivatsioon ja differentseerumine perifeerias, mille tulemusena tekivad antikehi sekreteerivad plasmarakud ja mälu B-rakud. B-rakkude areng saab alguse lümfoidsetest tüvirakkudest, need prolifereeruvad ja differentseeruvad pro-B rakkudeks, Ig-sid raku pinnal veel pole; sünteesitakse ainult µ-ahelat; on ka pseudo L ahelad, edasi pre-B rakkudeks ja seejärel immature-B-rakkudeks. Kerga ahel on välja valitud. Toimub muutus RNA processingus. Saadakse mature-B-rakud, nende pinnal on mIgM ja mIgD. Küpsesse staadiumisse jõuab ca 10% B-rakkudest, nad väljuvad luuüdist ja siirduvad perifeeriasse. Kui + Ag siis B rakk aktiveerub, toimub proliferats., edasi
eessagara rakud) b. epidermis e marrasknahk - higinäärmed, karvafolliikulid, küünised Mis protsess on neurulatsioon (primaarne ja sekundaarne; mis selle käigus tekib ja kuidas; kuidas kutsutakse neurulatsiooni läbivat embrüot) protsess, mille käigus muutuvad kindlad ektodermaalsed piirkonnad (pinnaektoderm, neuraalhari, neuraaltoru) üksteisest füüsiliselt ja funktsionaalselt eristuvaks primaarne - neuraalplaadi rakud prolifereeruvad ja invagineeruvad, eraldudes pinnaektodermist ja moodustades neuraaltoru sekundaarne - mesenhümaalsed rakud agregeeruvad, läbivad MET (mesenhümaal-epiteliaalse transitsiooni) moodustub neuroepiteel, mille keskele tekib valendik ja moodustub neuraaltoru Kuidas toimub neuraaltoru dorsaalne/ventraalne polarisatsioon (BMP, SHH) põhineb SSH/BMP gradiendil - SSH indutseerib ventraalse osa teket, BMP dorsaalse osa teket BMP (bone morphogenetic protein) - suunab
millel on kõigil sama mutatsioon ja tekib kasvaja. 108. Kirjelda kasvaja-tüviraku mudelit. CSC – cancer stem cell hierarhiline mudel – osa CSC’d on pluripotentsed ja iseuuenevad, neil on võime luua uusi kasvajaid. Nad jagunevad asümmeetriliselt et luua uusi CSCsid, ja eellasrakudest saavad diferentseerunud kasvajarakud, mis tekitavad kasvaja põhimassi. Nad on väga resistentsed kiiritustele ja kemoteraapias kasutatavatale ainetele. – kuna nad on aeglaselt prolifereeruvad ja ei reageeeri paljudele rakutsükli inhibiitoritele. 109. Kantserogeenid. • keemilised kantserogeenid põhjustavad DNA nukleotiidse järjestuse muutusi, • röntgenkiirgus põhjustab kromosoomide katkemisi ja translokatsioone, • ultraviolettkiirgus põhjustab spetsiifilisi DNA lämmastikaluste muutusi. 110. Healoomulise ja pahaloomulise kasvaja erinevus. Healoomuline kasvaja ei tungi teistesse kudedesse ega anna metastaase.
Seos erinevate HLA antigeenidega. Põhitunnused: hüpogammaglobulineemia; immuunglobuliini põhiklasside IgG, IgA, IgM-i langus, antikehade sünteesivõime langus; sagedased (hingamisteede)nakkused, eriti bakter- ja seennakkused; varieeruv haigustunnuste ilmnemine varases lapseeas või täiskasvanul. On kolm alavormi, millest enamikul on B-rakkude defekt. B-rakkude arv veres on enamasti normaalne, need rakud tunnevad ära antigeenid ja prolifereeruvad, kui ei diferentseeru plasmarakkudeks. Suureneb pahaloomuliste kasvajate tekke risk. Immunoloogilised näitajad: -globuliini langus (< 7 g/l), IgG, IgA ja IgM-i madal tase. Selektiivne IgA puudulikkus Esinemissagedus 1:400-1:800. Kõige sagedamini esinev primaarse immuunpuudulikkuse vorm, mida iseloomustab IgA madal tase (< 0,05 g/l) või selle puudumine vereseerumis ja sekreetides. Võib kaasneda IgG alaklasside puudulikkus, teised immunoloogilised näitajad ei erine oluliselt normi
annaabi.ee 
