Probleemid kodumaa ühiskonnas (0)

Probleemid kodumaa ühiskonnas
Viimase kümnendi jooksul on meie kodumaal nii mõndagi muutunud. Me oleme astunud nii NATO kui ka Euroopa Liidu liikmeteks , võtnud kasutusele ühisraha Euro ning meil on võimalus reisida Euroopa Liidu piires viisavabalt.
Nüüdseks on eestlased juba Euroopa ühisrahaga harjunud . Euro tulek tegi küll tunduvamalt lihtsamaks rahvusvaheliste arvelduste tegemise, kuid tavainimese elu muutub järk-järgult vaid kallimaks.
Samal ajal, kui hinnad tõusevad, säilitavad palgad oma „endise kuju“. Ega siis ilma asjata streikinud hiljuti meie koolide pedagoogid, kes riigi poolt omale määratud palka naeruväärseks pidasid . Hetkel on kõigi tähelepanu juba mitmendat nädalat kestval arstide streigil. Pikad ravijärjekorrad vaid venivad ning vastu võetakse enamasti vaid hädavajalikku ravi vajavaid patsiente. Teleintervjuudes räägivad kirurgid, kuidas edasi lükatakse kõik operatsioonid, mis mõjutavad vaid inimese elukvaliteeti. Näiteks veenilaiendite kõrvaldamine või silmade laseroperatsioonid.
Madalad palgad tingivad aga nii-öelda „ajude väljavoolu“. Naaberriikidesse läheb tööle aina enam arste, medõdesid või muude ametialade esindajaid. Olen enam kui kindel, et iga eestlane teab kedagi, kes teenib elatist välismaal. Igal pühapäeval sõidavad sajad mehed Tallinna sadamasse, et oma põhjanaabritele maju ja kaubanduskeskusi ehitada. Seetõttu jäävad kodumaale maha „poolikud pered“ ning suur osa võsukeste lapsepõlvest möödub ilma isata. Hetkel on meie riik seisus, kus naaberriikidesse kolivad juba terved perekonnad – seda vaid sealsete paremate töötingimuste ja palkade nimel.
Tekib küsimus, et miks peaksid noored tahtma õppida näiteks arstideks, kui pärast aastatepikkusi õpinguid ja õppemaksude tasumist pole siiski võimalik kodumaal väärilise palga eest töötada. Aina enam noori soovib tegeleda ärinduse või ettevõtlusega, et ise oma sissetulekute eest vastutada.
Noored on meie riigi tulevik, kuid aina suurem osa neist tarvitab alkoholi ja tubakatooteid. Väga harv juhus on kohata noort, kes poleks enne täisealiseks saamist keelatud aineteda kokkupuutunud. Lisaks suureneb teismeliste seas ülekaaluliste arv. Muidugi pole antud probleem meil sedavõrd suur kui näiteks Ameerikas, kuid selle olemasolu ei saa eitada.
Ilma hariduseta ja mõnuainete küüsi langenud noorte saatus pole kuigi roosiline. Praegugi on tänavatel hulganisti elu hammasrataste vahele jäänud inimesi, kelle elu eesmärk on pealtnäha vaid kogu oma raha „vägijoogile“ kulutada. Taolised kodanikud on riigile vaid koormaks kaelas – nende eest tuleb muretseda ja sellelele kulub suur osa sotsiaalrahadest. Ise nad aga kuidagi „riigikassat“ täitsa ei suuda.
Õnneks aitavad kodanike omaalgatused kaasa nii mõnegi probleemi lahendamisele. Iga aastaga aina enam hoogu koguv koristusprojekt „Teeme ära“ on aidanud kaasa meie metsade ja teeäärte korrashoiule. Iga aasta korjatakse taoliste projektide käigus kokku mitmeid tonne loodusesse vedelema jäetud prügi.
Meie võime ju pidada oma probleeme suurteks, kuid on riike, kus inimesed võitlevad nälja, haiguste ja looduskatastroofidega. Olgem end ümbritseva ühiskonnaga rahul – meie elutingimusi ei saa isegi mitte võrrelda arengumaades valitsevatega.