Ameerika strukturalism Praha lingvistiline ring: Vilem Mathesius-keelenähtuste potentsiaalsusest. Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia: Henry sweet-transkriptsioon Akustiline ja füsioloogiline foneetika. Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay – Kaasani koolkond, akustika vs psühhofoneetika Nikolai Troubetzkoy – fonoloogia alused, fonoloogilised tunnused Signifikatiivsed oppositsioonid: Ekvipolentne-must/valge Privatiivne-must/mitte-must Graduaalne-must/hall/valge Funktsioonid: Signifikatiivne Delimitatiivne(sõnapiirid, pausid, rõhk) Kulminatiivne(intonatsioonid, rõhk) Roman Jakobson
T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
T väidab, et keeles ei ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) Viimast saab edukalt kasutada näiteks väldete kirjeldamisel. Privatiivne on universaalseim, sest opositsioon on selgelt kontrollitud. Tunnust defineerib Trubetskoi kui metakeele elementi, kui midagi, mis ei ole keele osa, vaid midagi, mille abil keelt kirjeldatakse
nt ei erista l ja r häälikuid). Seega on meil häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) Viimast saab edukalt kasutada näiteks väldete kirjeldamisel. Privatiivne on universaalseim, sest opositsioon on selgelt kontrollitud. Tunnust defineerib Trubetskoi kui metakeele elementi, kui midagi, mis ei ole keele osa, vaid midagi, mille abil keelt kirjeldatakse
9 alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) - K. Bühler (üks psühholingvistika rajajatest) - S. Kartsevkij (väitis, et suhe tähistaja ja tähistatava vahel ei ole sümmeetriline, kuna tähistaja on tunduvalt lihtsam.)
häälikud ja tegevus. Trubezkoi arvates ei ole Saussure'i teoorial keelega mingit pistmist. Olulised on märgimehhanismid, ei ole olulised hääled ja helid; Oluline on, mis funktsiooni nad täidavad keeles. Keeles on sellised asjad, mis ei ole märgid. Need on foneemid. Foneemid eristavad tähendusi. Eristamine = vastandamine.Peab markeeritud olema mingi alus. Signifikatiivsed opositsioonid: - ekvipolentne (must / valge) 2 poolust + + Privatiivne (must / mittemust) + - Graduaalne (must / hall / valge) Trubezkoi eristab opositsioone. Teine tüüp on kõige tähtsam. Kõik ülejäänud on taandatavad privatiivsele. Keel on opositsioonisüsteem. Foneemi ei saa uurida läbi helide, näiteks: /y/ i (eesti keeles vastandlikud) / i / (vene keeles ühe foneemi erinevad positsioonid) (nad pole vastandlikud). Vene k. inglise k
annaabi.ee 
