Cage soovis luua muusikat, mis oleks vaba looja isiklikust mälust ja kujutlusvõimest. Tema looming jõudis piirini, milleni helilooming üldse minna saab. Ainulaadne on muusika ajaloos Cage`i teos "4`33``". Teos koosneb ainult pausidest ning kestab 4 minutit ja 33 sekundit. Kuna teost esitatakse kontserdisaalis, pausid ei tähenda mitte vaikust, vaid helisid (itsitused, köhatused), mis saalis teose vältel juhuslikult kõlavad. Huvist idamaa filosoofiate vastu jõudis Cage juhuslikkuse printsiibini muusika loomisel. Et määrata helide järjekord oma teoses, viskas ta mündiga "kulli-ja-kirja". See oli muusika ajaloos uudne, kuna autor loobus esmakordselt oma isiklikust "maitsest" teose loomisel. 1960-ndatel moodi tulnud eklektitsistlikus muusikas on kokku sulatatud eri aegade stiile. Modernistliku väljenduslaadiga põimuvad Bachi polüfoonia, jazzi rütmid või rahvalikud viisid. Uut muusikastiili hakatigi nimetama eklektitsismiks.
Selle arutluse võtab autor kokku teoreemina nimelt, kui üksteise suhtes omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed isikud tüüpilistes õigluse situatsioonides on erinevatel seisukohtadel ning kui moraali olemasolust tulenevaid piiranguid väljendav protseduur nõuab neilt üksmeelt printsiipide osas, mille põhjal nende nõudeid ühiste praktikate kujundamise suhtes hinnata tuleks, siis jõuavad nad just nende kahe kitsendava printsiibini, mis reguleerivad õiguste ja kohustuste määramist, kiites sellega heaks oma õiguste piiramise üksteise suhtes. Õigluse printsiipe võib soovi korral vaadelda kui "lahendust" sellele kõrgemat järku "mängule", milles kirjeldatud protseduuri järgides võetakse vastuargumenteerimisprintsiibid kõigi tulevaste konkreetsete "mängude" tarvis, mille iseärasusi pole kunagi võimalik ette näha.
seadusest määratletud (Heteronoomia). Kõik senised filosoofia katsed, arendada välja eetika kui õige tegutsemise teooria, on pärast Kanti vigased, sest nad asetavad meie tahet määrava seaduse väljapoole meid endid. Nad kõik esitavad "kõrgeima väärtuse", olgu selleks siis "õnn" või "täiuslikkus" ja püüavad siis teed näidata, kuidas selle väärtuseni jõuda. See on heteronoomia. Sel viisil ei ole võimalik jõuda mingi paratamatu ja üldise printsiibini tegutsemises. Kuidas kõige paremini püüeldava väärtuseni jõutakse kujuneb lihtsalt kogemuse küsimuseks. Tõeliselt on üldkehtiv printsiip saavutatav vaid mõistuse kaudu. Maksiim ja seadus. Küsimus, kas üksnes mõistus võib meie tahet määratleda, peab saama lahendatud samal viisil kui "Puhta mõistuse kriitikas" küsimus: "Kuidas on sünteetilised otsused a priori võimalikud!" Vastuse saame mõistuse võime kriitilise uurimise abil. Antud
Õigusprintsiibid on seotud väärtustega. Mandri-euroopaliku õiguskultuuri jaoks on kõige loomulikum leida printsiipe objektiivsest õigusest endast. Printsiibid ei ole midagi täiesti eraldi seisvat võrreldes objektiivse õigusega, nad on abstraktsete normidega sarnased, kuid nende üldistatuse tase on veelgi kõrgem. Mandri-euroopa (Joseph Hesser). Printsiip pakub suuremat otsustamisruumi kohtuniku jaoks. Printsiip on vajalik õigusele vastava otsuse õigustamiseks. Printsiibini jõutakse, kui printsiipe kohtuotsustes ka kasutatakse. Common law (Ronald Dworkin). Printsiip ahendab kohtuniku otsustamisruumi. Printsiip on vihje olulisele. Printsiibid on eetika põhimõtted, mille olemasolu peab tõestama positivistliku arusaama paikapidamatust. Õigusprintsiibid kehtivad nii või teisiti kuna nad on õiglased, olenemata kas neid kasutatakse kohtus või mitte. Robert Alexy. Lähtudes Dworkinist ja teades Hesserit, leiab Alexy, et printsiibid on omanäolised
igaüks, kes on Mariga oluliselt sarnastes tingimustes, peaks tegema aborti. Preskriptivism seostub antirealismiga. Preskriptivismi olemus Harei järgi moraaliotsustused: 1. on ettekirjutavad otsustused 2. figureerivad loogilistes seostes 3. on universaliseeritavad. => Moraaliotsustused hõlmavad printsiipe, mis omakorda nõuab konflikti korral printsiipide kaalumist, et jõuda üleskaaluva printsiibini. Preskriptivismi kriitika 1. Preskriptivism on liiga lai lubab äärmiselt ebamoraalseid toimijaid ja tegusid pidada normaalseks. 2. Preskriptivism lubab kõige labasemaid kaalutlusi pidada moraaliotsustesks. 3. Preskriptivism ei taba moraali mõtet laseb liiga paljul ebamoraalsel sündida. 4. Preskriptivismis pole mingeid loogilisi takistusi oma põhimõtete muutmisele vastavalt oma soovile. Alasdair MacIntyre "After Virtue" (1981)
Segavalitsus on parim, sest see loob tasakaalu ja säilitab süsteemi stabiilsuse. Eeskujuks Rooma süsteem, kus on nii demokraatlik (tribuunid), aristokraatlik (senat) kui ka monarhistlik (konsulid) võim. Eeskujuks Sparta süsteem, kus valitses stabiilsus võim jagunes samuti eri institutsioonide vahel. Locke ja Montesquieu arendasid segavalitsuse ideed edasi võimude lahususe printsiibini, vältimaks türanniat. Riigi funktsioonid peavad olema jaotatud eri institutsioonidele. I võimude lahususe printsiibil põhinev riik - USA. Tänapäevase demokraatia alused tulenevad segavalitsuse pooldajatelt. Õiglus ja kasulikkus 1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus Inimese (valitseja) õpetamiseks on vaja filosoofiat ja retoorikat ehk teadmist, mis on õige, ja motivatsiooni ning oskust, et teadmisi ellu viia
Mis/kes määrab tahte? On 2 võimalust: 1)tahe on määratud seadustest meis eneses/meie mõistuses - sel juhul oleks mõistus autonoomne (enesele ise seadusi andev); 2)tahe on määratud väljaspoolt võõra seadusega - heteronoomne. Kõik katsed arendada eetikat on Kanti järgi vigased, sest asetavad tahet määrava seaduse väljaspoole meid. Püüavad ,õuda kõrgema väärtuseni (N: õnn). Kuid sel viisil pole võimalik jõuda paratamatu ja üldise printsiibini tegutsemises. Üldine printsiip on saavutatav vaid mõistuse kaudu. Praktilist mõistust tuleks kriitiliselt uurida. Mõistuses on rida eri põhimõtteid, mis on suunatud tahte määramisel. Maksiim - põhilause, maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Vastandiks praktiline seadus - peaks määrama iga inimese tegevust. Hüpoteetiline & kategooriline imperatiiv. Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom.
annaabi.ee 
