Teiseks oli Mari Prillupi jaoks liiga noor, tüdruk polnud veel suureks perenaise ametiks valmis, vaid soovis oma tegemisi teha. Ta ju mängis pigem õues koos lastega, kui rügas rasket tööd teha. Tema lapselikkuse ja nooruse pärast tuligi mängu Kremeri härra. Von Kremer märkas ühel ilusal päeval Marit ning teadis, et peab iga hinna eest selle kena neiu endale saama ja nii ta asuski Prillupiga läbi rääkima. Loomulikult oli Prillupil raske otsust teha, sest ta tahtis Marit endale jätte – lõppude lõpuks oli too ju tema naine, kuid amet nagu selleks oli Mäeküla piimameheks olemine ja selle pealt raha kokku ajamine, tundus sama ahvatlev. Kuid Mari polnud enda solutamisega ühe mehe käest teise kätte nõus ja nii ei saanud ka Mari mees uue ameti peal kätt proovida. Kui aga need mõtted meest nii väga piinama hakkasid, ei suutnud Prillup enam kuidagi rahu saada, ja Mari, olles näinud oma mehe
talituste kõrval mängida lastega kurni. Töösse suhtus Mari kergelt, tegi, kui vaja, kuid võis ka keset päeva pikutada või magada, mis kindlasti ühele tõsisele pereemale polnud kohane. Prillup hakkas Maris naist nägema pärast Mari Kremeri juures käimist, kui ta ise oma nõusolekust teatas. See ajas Prillupi segadusse, sest iga kord, kui Tõnu oli üritanud Marit nõusse rääkida, et too Kremeri juurde läheks, vastas teine nõnda kavalalt või keeras jutu naljaks, nii et Prillupil ei jäänud muud üle, kui hakata uut plaani välja mõtlema. Nii meelitas Tõnu Marit jutuga, kuidas mõnedel naistel veab, kes saavad poole päevani magada ja ei pea eriti tööd tegema ning Maril veaks samamoodi, kui ta vaid jumala näppu tähele paneks. Mari vastas selle peale ,,Küll aga ea näpp, mis mulle veel t e i s t vanameest juhatab!" ja äkitselt ei osanud Prillup enam midagi öelda ja pidi diskussiooni lõppenuks kuulutama. Tõnu Prillup E
Arvan, et rekke külmumine oli talle piisav karistus. Tõnu oli egoist, ta mõtles vaid endale. Selle meestevahelise tehingu ohvriks jääb Mari. Neiu ei saa elada elu, mida ta ise tahaks. Olles kohustatud oma surnud õe laste eest hoolitsema ja tema lesega abielluma puudub tal võimalus luua oma perekond. Eriti häbiväärne on hetk, mil Mari sai teada, et mees kellega ta abielus on ja tema laste eest hoolitseb on naise mõisahärrale kupeldanud. Mari avastab, et Prillupil puudub austus tema vastu. Arvan et Mari tegi õigesti, kui lõpuks nõustus Kremeriga suhtlema, sest see andis talle juurde vaba aega ja pealegi pole raamatus kordagi mainitud et nad oleksid vahekorras olnud. Nii sai Mari rohkem aega linnas käia ja leidis endale armastatu. Hukka mõista on alati lihtsam, kui mõista. Kindlasti ei nõustu kõik minu arvmusega. Igaühel on õigus ise oma valikujärgi tegelasi hukka mõista aga hoopis raskem on inimest
Mäeküla piimamees. E.Vilde kirjutas romaani "Mäeküla piimamees" 1916. aastal, ajaliselt just enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist. Nagu ka paljud tema eelmised teosed, nii kritiseerib ka see kodanlust tollel ajaperioodil. Raamatu põhikonfliktiks on naine Mari, kellesse on armunud mõisnik Kremer, kuid kes on abiellus talupoeg Tõnu Prillupiga. Prillupil on aga egoistlikud kavatsused Mari suhtes ja seetõttu üritab ta Mari sundida mõisnikuga vahekorda astuma, mida naine ka lõpuks teeb. Selles kirjandis ma proovingi selgitada Mari motiive seda sammu astudes. Mari ole tolle aja kohta päris kena väljanägemisega ja küllaltki huvitava iseloomuga. Ta oli palju eneseväärikust, mis ei lubanud tal end pilgata ja käskida lasta. Tolle aja perekonnas oli mees naise üle valitseja. Mari teadis seda, kuid hakkas sellele vastu.
Muutunud mõisnik Kremer, nüüd laostunud, tal pole järetulijaid, pole tulevikku.Mäeküla mõis on piimamõis, olulisim mees piimamees, töötleb ja müüb. Kõige kõrgemal hierarhia postil.Kremer tahab ka saada piimameheks.Kui Kremer näeb Prillupi naist Mari, kutsub Prillupi enda juurde ja pakub talle lepingut hakata piimameheks, kui Mari mõisa teenima tuleb, lepingus aga ka väikeses kirjas lõik, et Maril on ka naise kohustused. Prillupil dilemma, sunnib Mari siiski minema mõisa teenima, isegi kui Mari tõrgub, sest Prillup tahab oma unistusi täide viia. Kremer läheb nõia juurde, et teada, kuidas Mari mõjutada. Prillup ikka sunnib Marit nii kaua, kuni ta lähebki ja Prillup saab piimamehe koha endale. Piimamehe koht pole aga lust ja lillepidu-raske töö, raske müüa saadusi. Endise piimamehe saladused tulevad ilmsiks,
abieluettepanekud, kes olid nõus seniste tingimustega ning ka von Kremeri üsna suurejoonelise ettepaneku linnas elada. E.Vilde kirjutas romaani "Mäeküla piimamees" 1916. aastal, ajaliselt just enne Eesti Vabariigi välja kuulutamist. Nagu ka paljud tema eelmised teosed, nii kritiseerib ka see kodanlust tollel ajaperioodil. Raamatu põhikonfliktiks on naine Mari, kellesse on armunud mõisnik Kremer, kuid kes on abiellus talupoeg Tõnu Prillupiga. Prillupil on aga egoistlikud kavatsused Mari suhtes ja seetõttu üritab ta Mari sundida mõisnikuga vahekorda astuma, mida naine ka lõpuks teeb. Selles kirjandis ma proovingi selgitada Mari motiive seda sammu astudes. Mari ole tolle aja kohta päris kena väljanägemisega ja küllaltki huvitava iseloomuga. Ta oli palju eneseväärikust, mis ei lubanud tal end pilgata ja käskida lasta. Tolle aja perekonnas oli mees naise üle valitseja. Mari teadis seda, kuid hakkas sellele vastu
maksta. Kremer mõmises ainult "hea küll", sest muud ei tulnud talle üllatuse pärast meelde. Ta ei lausunud aga järgmiselgi tähtajal enamat - seekord põhjusel, mis talle tumedaks jäi -, kui Tõnu kuuraha ära õiendas, võla aga neli nädalat edasi tellis. Härra von Kremer võttis alles esimesel novembril sõna, sest siis ei jäetud vana puudujääk mitte üksnes uuesti tasumata, vaid paarkümmend rubla nooremat lisati veel juurdegi. Ta palus Prillupil esimesel võimalusel raha tuua. Kahe nädala pärast tõi piimamees raha, aga napilt poole puudujääki, ja kui saks vähe silmi tõstis, siis õrises: "Rohkem ei ole!" Ja ilma et teine suudki lahti oleks teinud, põrutas sõrmenükke laua pihta ja käratas: "Mõistad, rohkem ei ole!" Tõnu läks istus rekke ja hakkas linna poole sõitma et hommikuks turule jõuda. Ta üritas kõrtsis rahulikku
Raamat algab sellega, et mõisnik von Kremer käib oma krunte üle vaatamas ja peatub karjamaade juures. Ta käis kõndimas alati üksi. Ta otsib oma ellu vaheldust, et mitte kibestuda ja sõlmib seetõttu Prillupiga lepingu, mille kohaselt andis ta Prillupile kasutada oma valduses oleva maa ja vastutasuks sai nii-öelda kasutada Prillupi naist. Prillup tahtis loomulikult rikkaks saada ja nägi endas selleks eeldusi, sest tal oli karvane rind. Prillupil olid väärtushinnangud paigast ära, sest ta nägi Marit kui vahendit rikkaks saamisel. Ta ei hoolinud naisest ja sellest, kas too üldse tahab Kremeriga tegemist teha. Mari oli küll tugev naine, kuid Prillup käis talle palju pinda ja tegi pidevaid vihjeid ning muidu trotsi täis Mari andis alla. Prillup põrub piimamehena ja mõistab siiski üsna pea, et tegi vea ja tahab oma nii-öelda mahamüüdud naist tagasi
annaabi.ee 
