Noorte
lahkumine Eestist
Noorel inimesel on üldjuhul seiklushimuline hing. Ta tahab kõike näha, teha, kogeda
ning kuni pole veel suuri finantskoormaid ega lapsi, ei hoiaks teda justkui miski ühe
koha peal kinni. Aastaid on meedias räägitud, kuidas noored lahkuvad Eestist
“parematele jahimaadele”. Lõviosa neist läheb välismaale õppima, kuid paljud
lähevad ka tööle. Väga levinud on pärast keskkooli lõpetamist võtta aastaks aeg maha
ja
avastada maailma väljaspool kodumaa
piire . Kuid kas see ikka on tavaliselt vaid
aasta või on oht, et mõneks ajaks välismaale sõitnud noor ei puutugi enam kunagi
kodumaa pinda?
Välismaal õppimise või lühiajalise elamise kogemus on inimesele asendamatu. See
muudab teda julgemaks, iseseisvamaks ja läbi uue kultuuri õpetab teda nägema
maailma ka teise nurga alt. Ometi suhtutakse viimasel ajal
kodumaalt lahkunud
noortesse justkui taunivalt. “Mujal näib ikka muru rohelisem, küll nad varsti saba
jalge vahel, tagasi tulevad.” Kui aga ei tulegi, pole probleem niivõrd see, et noored
lähevad, kuivõrd see, et kuidagi tuleks nad siia tagasi meelitada.
Paljud noored lahkuvad Eestist kogemuse saamise eesmärgil, olgu selleks siis
reisimine või
haridus . On ka neid, keda meelitab kõrgem palk ja paremad
elutingimused - üle piiri vaadates jääb tihtilugu mulje, et vastu
vaatavad sealt
pudrumäed ja piimajõed ning
varandus ootab avasüli. Mitmed noored (ja mitte ainult
noored, vaid ka inimesed kellel juba pere olemas) lahkuvad, et
puhata majanduslangusega kaasnenud stressist, eestlaste mornist olemisest ja meie jahedast
kliimast. Tihti lahkutakse, sest siin ei ole kerge leida tööd, millega end ära elatada.
Nii mõnedki tuttavad on rääkinud, et on võõrsil leidnud töö, mille eest Eestis saaks
vaid sandikopikaid ning elatavad end noore inimese kontekstis üsna mõnusalt ära. Kui
need inimesed saaksid veel erialase töö, ei tulekski nad tõenäoliselt enam tagasi.
Praegu kajastatakse meedias meditsiinitöötajate
lahkumist Soome – väga suur osa
arstidest ja õdedest on üle lahe leidnud parema elujärje. Eestis on puudus
oskustöölistest ja eriti ehitajatest, sest üle lahe saavad nad sama töö eest kordades
paremat tasu ja loomulikult ei jäta mehed seda võimalust kasutamata, eriti kui on
tarvis elatada naist ja lapsi.
Noori, kes alles hakkavad tuleviku peale mõtlema, meelitab mujal pakutav
haridus .
Eesti ülikoolid võivad ju olla kajastatud edukamate ülikoolide seas, kuid see ei taga
tingimata laia erialade valikut. Paljudel noortel tulebki Eestimaa tolm jalge alt
pühkida just seetõttu, et teda huvitavat eriala kas Eestis ei õpetata või ei ole selle tase
siin veel piisavalt kõrge.
Kes meist ei
teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes on pärast keskkooli lõppu sõitnud
Austraalia päikese alla tööle. Ka see teema on leidnud meediakajastust. ETV sari
Estraalia külastab just neid inimesi, kes on
seljakoti selga võtnud ja kaugele
saarele õnne
otsima läinud ja neid, kes selle otsitud õnne sealt juba leidnud.
Mis aga meelitab noore inimese
kodumaale tagasi? Kindlasti perekond, aga kui
riideid osta ei saa ja toiduhinnad tõusevad rohkem, kui
rahakott kannatab, siis perekonnast ju
enam ei piisa. Vastupidi – püütakse kogu perega mujale õnne ja rahulolu otsima
minna. Erialasele tööle saanud noored, kes välismaal on, võib koju meelitada
konkurentsivõimeline palk Eestis. Käimas on ka kampaania Talendid Koju, mis idee
poolest peaks siis kokku viima hariduse
omandanud noore oma eriala tööandjatega.
Sellest, kui edukas või vähem edukas see programm on, ei kuule just eriti palju.
Usun, et kõige lihtsam on tagasi tuua noori, kel on kindel soov välismaal vaid haridus
saada. Praktikat saavad nad enamasti soovi korral teha Eestis, seega tööalased
tutvused neid nii tugevalt välismaaga ei
seoks . Põhiline ongi näidata ükskõik millisel
eesmärgil Eestist lahkunud noorele, et tal on koht, kuhu tagasi tulla ning võimalus
Eestis endale inimväärne elu ehitada, võimalus ka siin läbi lüüa. Sellest ei piisa, et
meie tahame neid noori – noored peavad tahtma ka meid ning see soov tuleb
arusaamast, et kodumaa hoiab ja väärtustab neid.
Kõik kommentaarid