Aastaks 600 pKr olid need kaks keele vormi nii eristatavad, et harimata inimesed ei saanud kirjakeelest enam aru. Samal ajal, kui kirjakeel säilitas originaalse ladina keele nimetuse, peeti suulist väljendusviisi mitmete poolt lihtrahvalikuks ladina keeleks (nõnda rõhutades slängikallakut, siiski sellist terminit kasutatakse tihitpeale kitsamas mõistes, et määrata lääne keeledialekte). Lingua Romana Rustica ehk maarahva romaani keel, rõhutab sealjuures ka piirkonnalist eripära või lihtsalt Lingua Romana, mis tähendab, et see oli Rooma elanike keel aastast 212. Väljend romaani oli tuletatud ladina keelsest väljendist romanice-arutelu (rääkima Rooma moodi). Lähtudes ajast, muutus klassikaline ladina keel lihtrahvale peaaegu arusaamatuks. Termin ,,romaani'' muutus lihtsa ja arusaadava keele sünonüümiks. Tänapäevases hispaania keeles
Romanuse esimene tähendus on etniline tähendades rahvust. Poliitiline ja juriidiline tähendus tuli, kui isik omandas kodakondsuse. 212 AD andis Caracalla kõikidele Rooma impreeriumi elanikele kodanikuõigused. "Romanus" omandas väga laia sisu, sest neid, keda sai romanusteks kutsuda oli nüüd tunduvalt rohkem. Vastandus Romania-Barbaria. Barbaria tähendas muid alasid, mitte Roomat. Rooma kodakondsusega oli seotud ladina keel. Sellest hakati kogu Rooma impeeriumi piirkonda Romaniaks nimetama. Keskajal, kui romaani keeled olid sündinud, tähistasid paljud kohalikud oma keelt sõnaga romani. Romanz, romant= rahvakeel (romaan, romanss) Siit omandas "romaani" taas uusi tähendusi. Spetsiifilisemalt hakati romaanideks nimetama pikemaid värsistatud lugusid. Aga ka proosas hakkas tekkima pikemaid jutte ja nii kandus see nimetus üle pikkadele proosajutustustele. Mis on keel ja mis on dialekt?
Ajalooallikad – minevikus elanud inimeste loodud esmemed ja kirjutatised. Vikipeedia järgi võib ajalooallikaid liigitada: esemelised ajalooallikad ehk muistised: kinnismuistised ja irdmuistised; kirjalikud ajalooallikad: ürikud, kroonikad, seadused, mamuaarid, statistilised materjalid jne; suulised ajalooallikad: pärimused, rahvaluule (legendid, müüdid, muinasjutud); Etnoloogilised ajalooallikad: tavad, kombed ja traditsioonid; lingvistilised ajalooallikad; keel ja murded; audiovisuaalsed ajalooallikad; fotod, filmid ja helisalvestised. Alepõld – algeline põld, kus põllumaid tuli metsi raiudes ja põletades pidevalt vahetada. Alepõllu tegemiseks raiuti maha tükk metsa, puudel lasti umbes aasta kuivada ning siis need põletati. Mõne aasta pärast alepõld enam suuremat saaki ei andnud ja taas tuli teha uus põld. Veel 19.saj. alguses hariti Liivimaal põlispõldude kõrval alepõlde. Araabia numbrid – muistses Indias, umbes 5
Loomadest on iseloomulikud Portugalile ilvesed, mägikassid, rebased, metssead, hundid, hirved jne. Mererannikul elab palju linde. Portugalis on peaaegu kõik inimesed ühte päritolu, räägivad sama keelt ja kuuluvad katoliku usku. Portugallased on hispaanlastele lähedane rahvas, kes on tekkinud peamiselt romaani, araabia ja keldi hõimude segunemisel. Palju kultuurimõjutusi on saadud ka Brasiiliast (Brasiilias räägitakse just nimelt portugali keelt) ja Indiast. Portugali keel on lähedane galeegi keelele, mida räägitakse Loode-Hispaanias. Umbes 70 % portugallastest elab maal. Lissabon: Sadamalinn Lissabon on Portugali pealinn. Lissabon on riigi iga viienda elaniku kodulinn. Pealinnas on üks Lõuna-Euroopa parimaid sadamaid. Seal laaditakse laevadele keraamikatooteid, sardiine, korke, tomatipastat ja veini, et vedada seda üle kogu maailma. Lissabon on iidne linn, aga palju ehitisi pärineb ka 18. sajandist. Assoorid:
Kõik kommentaarid