laktatsiooni e lüpsiperioodiks. Normaalne pikkus lüpsiperioodil on keskmiselt 305 päeva, mis võib olla 260-320 päeva vahel. Seega on normaalne poegimisvahemik lehmal ligikaudu üks aasta (PIKK, 2014a) Poegimine on lehma piimajõudlust enim mõjutav faktor, sest kui lehm ei saa järglast, pole tal ka kellele piima toota ja tema toodang langeb ning lehm praagitakse karjast välja. 2013. aastal praagiti sigimisprobleemide tõttu 5254 veist, mis moodustab kõikidest praakimise põhjustest koguni 19,0% (JKK, 2014b). Poegimisega algab uuslüpsiperiood, mille alguses toodab paar päeva lehm oma järglasele kolostrumi ehk ternespiima. Uuslüpsiperiood kestab lehma tiinestumiseni, mis peaks ideaalis juhtuma 70-80 päeva jooksul pärast laktatsiooni algust (Sonets jt, 2009). Viimastel aastatel on lehmade tiinestuvus vähenenud ja põhimõtteliselt toodangu kasvades ja sigivusnäitajad halvenevad (Petrova,
laktatsioonitoodangu alusel - Laktatsioonitoodang on alates poegimisest( esimene laktatsioonipäev) 305 päeva jooksul toodetud piima kogus või piimarasva + piimavalgu kogus kg-des. - lehmade jõudlust iseloomustab ka kontrollaasta toodang -1.jaanuarist kuni 31.detsembrini või kuni karjast väljaminekuni lüpstud toodang. - Eluajatoodang- lehma piimatoodang alates 1.laktatsiooni esimesest päevast kuni kontrollperioodi lõpuni ( karjas olevatel loomadel) või karjast praakimise päevani. - elupäevatoodang- alates sündimise päevast - karjade võrdlemiseks tuuakse välja keskmise piimatoodang lehma kohta aastas. - see saadakse aasta kogutoodangu jagamisel aasatelhmade arvuga - aastalehmade arv = lehmade söötmisepäevade summa: 365 arvesuslik lehmade arv - söötmispäev on karjas olemise päev - keskmine piimatoodang lehma kohta- kogupiimatoodang aastas jagatud aastalehmade arvuga. Piimajõudlust mõjutavad tegurid - lemast tulenevad tegurid- 30%
vanus kuudes) ja kontrollige võimatuid väärtusi esmase andmekogumislehe andmetest. Kontrollige ka andmete loogilist usutavust (näiteks piimaanni andmed ainult lehmade kohta mitte mullikate ja pullide kohta). Ümberkodeerimine seisneb eelkõige numbrilise kodeeringu andmises tekstilisele muutujale. Haiguse esinemissageduse mõõtmine 1. Milliste sündmuste esinemise kohta me sagedusnäitajaid vajame? Levimus, avaldumus, haigestumus, suremus. Nakatumise, praakimise, ellujäämise, tiinuse ja sünni selgitamiseks. 2. Milleks me kasutame haiguste sagedusnäitajaid? Haiguse esinemissageduse määramiseks populatsioonis on vaja kõigepealt määratleda, milliseid haigusjuhte me loendama hakkame keda me loeme haigestunud isendiks ja keda neist loeme juhuks, mis läheb arvutustes arvesse. 3. Haigusjuhu definitsiooni komponendid Seisundi kirjeldus Eksponeeringu periood või haiguse tekkimise periood Asjakohased geograafilised tegurid
võitluse teel. Võivad üksteist ja ka talitajat vigastada. Levinud on enamasti geneetiline nudipäisus. Maheloomakasvatuses on loomade nudistamine lubatud ainult loomade heaolu ja turvalisuse eesmärgil ning TTI peab selleks andma loa. 10. Kehaehituse mõju kasutuskestusele. Aretuse eesmärgiks on luu pikaealine, produktiivne ja majanduslik lehm. Karjas pilaealisuse tagavad: tugev kehaehitus, hea tervis, korralikud söötmis-pidamistingimused, sobiv genotüüp. Karja praakimise põhjused: aretuslik(>8%), tervis(47%), kehaehitus(40%), söötmine(>12%). Pea hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili. Avaldub tõug või tootmissuund. Kael - hinnatakse pikkust, paksust, ülaserva sirgust. Naha paksust mõõdetakse kaelavoldilt. Piimalehmal küllaltki pikk, on tähtsaimaks tasakaalu hoidvaks kehaosaks. Lihaveistel kael lühem ja laiem, kaelalihased mahukad, mistõttu ülaserv on kumer. Turi, selg ja lanne turi paikneb esimeste
Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1. Rasked talled enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg. 2
· Selline udar jääb maapinnast umbes 6540 cm kõrgusele. · Hea on ka kausikujuline udar, mis on kumeram ning kinnitub kõhule nõrgemalt. · Rahuldavaks loetakse ümarudarat, kuid selle eesveerandid on sageli tagaveeranditest märgatavalt väiksemad. · Vanemas eas võib ümarudar muutuda rippudaraks. · Rippudarad on altid mehhaanilistele traumadele, mis on üheks sagedaseks lehmade praakimise põhjuseks. · Muudest ebasoovitatavatest udarakujudest eristatakse veel nn. kitse- ja väikeudarat · Ebasoovitava kujuga udarad raskendavad masinlüpsi, sest rippudarale paigutatud lüpsimasin võib puutuda kokku põrandaga ning kitse- ja väikeudara puhul püsivad nisakannud halvasti nisadel. · Need asjaolud soodustavad ühtlasi udarahaiguste teket. · Udara kuju, nisade kuju, nisade asetus · Samuti on olulise tähtsusega nisade asukoht udaral.
28 kuud, siis keskmine väljapraagitud lehmade majandusliku kasutuse periood oli ainult 3 aastat. Seega lüpsab lehm keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see liiga lühike, sest lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles kolmandal laktatsioonil. Optimaalne majandusliku kasutuse periood võiks olla lehmadel 8-10 aastat ja eluiga 10-12 aastat. Lühikese kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga varajases eas. Peamisteks praakimise põhjusteks on udarahaigused, sigimisprobleemid, jäsemete haigused ning ainevahetushaigused. Maksimaalne eluiga võib olla 20 kuni 25 aastat. Kuid on ka erandeid. On teada lehmi, kes on elanud kuni 40 aastat. 14 6) Veisekarja struktuur Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja kooseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides. Veisekarja võib struktureerida lihtsamalt: a) lehmad b) tiined ja seemendusealised mullikad
annaabi.ee 
